Autor: Laura Tõnov, Pere Optika optometrist • 13. jaanuar 2022

Nägemiskontrolli võib jagada kolmeks osaks: anamnees, objektiivne nägemise uuring ning subjektiivse nägemise uuring. Objektiivne nägemise uurimise meetod ei vaja tagasisidet kliendilt, vaid enamasti peab inimene lihtsalt pilgu fikseerima kindlale objektile. Subjektiivne meetod aga vajab tagasisidet kliendilt: informatsiooni, kas kindla tugevusega prooviklaas teeb nägemise teravamaks või mitte.

Esmalt alustab optometrist või silmaarst nägemiskontrolli kliendilt anamneesi võtmisega – vanus, töö spetsiifika ja kaugused, kuhu inimesel vaja näha on, kaebused, kasutatavad üld- ning silmahaiguste ravimid, silmatraumade või silmaoperatsioonide info ning vanade prilliläätsede tugevused. Anamneesist lähtuvalt valib optometrist ka testid, mida nägemise uurimises kasutab.

Objektiivne nägemiskontroll teostatakse enamasti autorefraktomeetriga – see on masin, mis mõõdab silmade tugevust. Klient jälgib masinas olevat kujutist, milleks on tavaliselt kauguses asetsev maja või kuumaõhupall. Masinast väljuv infrapuna valgus läbib silma erinevaid optilisi pindu ja peegeldub silma põhjast tagasi. Masin mõõdab silmast tagasi peegeldunud valguse tugevust ja väljastab silmade tugevustega paberi, mis on nägemise uurijale esmaseks infoks prillitugevuste määramisel. Refraktomeetri näit ei ole samas prilliretsept.

Subjektiivse nägemiskontrolli käigus mõõdetakse nägemisteravus prillideta ja prillidega esmalt kaugele, kuue meetri kaugusele, mida nimetatakse optiliseks lõpmatuseks.

Nägemisteravus 1.0 ehk 100% tähendab, et inimese silm on võimeline eraldama 6 meetri kaugusel olevat kahte punkti, millevaheline kaugus on 1,74 millimeetrit. Kui nägemisteravus on 1.2, siis on silm võimeline eristama kahte punkti veel kaugemalt kui 6 meetrit.

Nägemise uurimise kuldne standard on, et kliendile määratakse minimaalne miinustugevus või maksimaalne plusstugevus, millega on tal maksimaalne nägemisteravus. Suurem miinusklaas võib visuaalselt muuta tähti nö teravamaks, kuid eristatavaid tähti ega visusridu juurde ei lisandu. Miinusklaasist läbi vaadates suureneb aga kontrast – see tähendab,et tumedad tähed on väga kontrastsed. Küll aga võib suurema miinusega prilliläätse kandes silmi väsitada.

Monokulaarne kontroll

Monokulaarselt ehk ühe silmaga kontrollitakse prilliklaaside sfäärilist tugevust ning silindri ehk astigmatismi olemasolu.

Kindlasti näeb klient nägemiskontrolli vältel ka puna-rohetest ehk duokroomtesti. Test koosneb kas mustadest numbritest, tähtedest või sümbolitest, mille taust on jagatud kaheks: punane ja roheline.

Optometrist palub võrrelda sümbolite tumedust punasel ja rohelisel taustal. Selle testi puhul ei ole tegemist värvieristustestiga, värvipimedad inimesed sooritavad seda testi samuti. Puna-rohe test on kontrolliks optometristile, kas kindlale distantsile on kliendi silma ees olev prillilääts õige tugevusega või on tal ees ülekorraktsioon (liiga palju miinustugevust) või alakorrektsioon (liiga vähe plusstugevust). Duokroomtest põhineb kromaatilisel aberratsioonil: testilt peegelduvad punane ja roheline valgus murduvad silma põhjas erinevalt. Punane valgus on suurema lainepikkusega ja murdub vähem kui rohelise lainepikkusega valgus. Silma ees on korrektse tugevusega prillilääts kui punase ja rohelise tausta peal olevad kujutised on võrdse teravusega.

Samuti kontrollitakse vajadusel silindri ehk astigmatismi olemasolu. Astigmatismi puhul ei koondu silma langenud valgus ühe punktina võrkkestale, vaid tekib silma põhjas kaks fookust. Silindri olemasolu kontrollimiseks võib nägemise uurimise spetsialist kasutada kellatesti. Nagu nimi ütleb, on testmärgiks kell või päike, millel on 12 kiirt. Testiga määratakse silindri olemasolu, tugevus ja silindri kraad. Lisaks võib optimetrist kasutada ka JCC-testi, mille puhul näidatakse kliendile täpikestest koosnevat kujundit ning tuleb valida variant, millega on täpikesed teravamad.

Monokulaarsele nägemise uurimisele järgneb binokulaarne ehk kahe silmaga koos nägemine. Kontrollitakse, kas kahe silmaga koos vaatamisel teevad mõlemad silmad koostööd, kas esineb stereoskoopiline nägemine ehk sügavustaju ja kumb silm on dominantne.

Lähinägemise kontroll

Kaugnägemise kontrollile järgneb lähinägemise testimine. Noortel kontrollitakse akommodatsiooni- ning konvergentsi lähipunkte. Presbüoopiaeas ehk üle 40-aastastel inimestel määratakse kaugtugevusele lisaks lähilisa ehk ADD ning kontrollitakse lähiprillide töötamise distantsi. Siikohal mängib rolli ka töö spetsiifika, näiteks kui kaugel silmadest asub arvuti monitor. Samuti sooritatakse duokroomtest lähidistantsile ning võrreldakse kahe silma teravust üksteisega.

Viimasena kontrollitakse vajadusel ka silma esiosa tervist mikroskoobiga, silmarõhku ning värvinägemist.

Ootame Teid nägemiskontrolli Pere Optika kauplustesse! Broneerige aeg: www.pereoptika.ee

Allikas: Virtuaalkliinik.ee