Autor: Elis Vaiksaar • 8. veebruar 2022

Arvamus: pinksilaud kontoris ei maksa meie üüri

Maailmas ringi vaadates jääb silma asjaolu, et üha enam rõhutakse töökeskkonna parandamisele, et näidata „kui hea meil siin ikka töötada on”. Aga mille arvelt ettevõtted seda tegelikult teevad?
Foto: Unsplash

Hea töökeskkond mängib meie elus muidugi väga suurt rolli, sest just tööl veedame suure osa oma ajast. See on oluline, et keskkond, kus 8 tundi päevas töötamine, oleks töötamist soodustav ja inimlike tingimustega. Viimastel aastatel on hakatud aina enam mõtlema sellele, et ehk saame teha oma töötajate olemise erinevate mugavustega veelgi paremaks, aga just siin astub mängu selline tore sõna nagu „aga”, mis annab tööandjale tohutult palju võimalusi enda mitte nii hästi läbimõeldud otsuseid õigustada.

Ühelt poolt õnneks, teiselt poolt kahjuks olen elu jooksul kohtunud ka selliste ettevõtetega, kes küsivad otse: "Eesruumis on pinksilaud. Kas sa ei tunne end piisavalt lõõgastunult, et palka juurde soovid?"

Kallis Eesti tööandja, kes sa seda kirja hetkel mingil põhjusel loed. Mul ei ole pinksilaua vastu midagi, aga kas tema maksab minu eest üüri? Ostab poest toitu ja tasub selle eest? Maksab minu raviarveid või kindlustab mu pensionipõlve? Ei!

Töökeskkond ei tohiks paraneda töötajate palga arvelt

Usun, et isegi kui tahaksin uskuda nii suurde inimeste headusesse, mille põhjal nad vaid missioonitundest tööl käivad (mis oleks muidugi väga armas ja tänuväärne), siis me vajame elamiseks raha. Eriti pandeemia ajal on inimeste töömahud muutunud röögatult suureks, aga selle võrra vähendatakse palkasid nii palju kui võimalik. Aga kaua nii võib?

Kus on see piir, mil saabki ettevõte aru, et nad ei saa rohkem töötajate palka maha võtta ega massaažitooli kontorisse soetada, sest näiline mugavus jõuab lõpuks töötajate ajudesse ja nad saavad päriselt aru, et see oli vaid silmapete?

Kus on see piir, mil juhid hakkavad ise puhtast südamest töötajate juurde minema ja palgatõusu pakkuma ning lõppeb see lõputu palgatõusu nurumise vastikuse tunne?

Kus on see piir, mil juhid saavad aru, et töötajad on lihast ja luust inimesed, mitte kummist tehisintellektid, kes kunagi läbi ei põle ja sind 24/7 teenivad?

Teeme ehk lõpuks nii, et saadame selle DJ-puldi poodi tagasi, kanname selle soetamise raha võrdselt töötajate kontodele, et nad lõpuks ei peaks mõtlema, kuidas lasteaiakoha eest tasuda ja vaatame üle, et ehk on meil võimalik ikkagi tööülesanded kuidagi INIMLIKULT ära jagada? Palun?

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700