Autor: Virtuaalkliinik.ee • 2. märts 2022

Kuidas nakkab ärevus?

Paljude jaoks on ärevus kui metsapõleng, mis saab alguse tikutõmbest koidikul ja lõõmab päeva edenes üha ägedama leegiga, et seejärel õhtul voodisse ronides imestada: „Miks mul küll und ei tule?“ Teisi kimbutavad paanikahood, mis tabavad neid ootamatult kui välk selgest taevast või ajavad südaöösel une pealt üles. Kolmandad muretsevad aga konkreetsete asjade pärast. Kuidas ärevusest aga jagu saada?
Ärevus ja paanikahood võivad olla nakkavad. Foto: Pixabay

Järgneb katkend dr Judson Breweri raamatust "Ärevuse lahtiharutamine".

NAGU COVID-19, NII ON ÄREVUSKI nakkav. Psühholoogias kutsutakse emotsiooni kandumist ühelt inimeselt teisele tabavalt sotsiaalseks nakkuseks (ingl social contagion). Meie enda ärevus võib elustuda/vallanduda pelgalt seeläbi, et vestleme kellegagi, kes on ärevuses. Pabistajate kartlikud sõnad on otsekui aevastuse pritsmed, mis maanduvad otse meie ajule, nakatades emotsionaalselt meie eesajukoore ja paisates selle lühisesse, ning kukume muretsema kõige pärast – pereliikmete võimalikust haigestumisest töökoha säilimiseni.

Wall Street on suurepärane näide käitumuslikust nakkusest. Aktsiaturg kord tõuseb, kord kukub, ning aktsiaindeksid on kui termomeetrid, mis osutavad sellele, kui palavikuline on parasjagu meie kollektiivne ärevus. Wall Streetil on koguni niinimetatud volatiilsusindeks (VIX), mida tuntakse ka hirmuindeksina, ning vean kihla, et te ei üllatu kuigivõrd, et see saavutas oma viimase kümne aasta haripunkti 2020. aasta märtsis, kui börsikauplejad hakkasid aduma maailmas puhkenud enneolematut segadust.

Kui me ei suuda oma ärevust juhtida, päädib see emotsionaalne palavik paanikaga (mida on veebisõnastikes määratletud „äkilise kontrollimatu hirmu või ärevusena, mis põhjustab pahatihti meeletut, mõtlematut käitumist” ). Teadmatuse ja tulevikukartuse üle pea kasvades lülitub välja prefrontaalne korteks – aju ratsionaalne, mõttetegevusega seotud osa. Loogiliselt võttes teame, et meil ei tarvitse varuda keldrisse poole aasta jagu tualettpaberit, ent kui jookseme toidupoest läbi ja silmame kellegi kärus tualettpaberivirna, nakatab ärevus meidki ning lülitume ellujäämisrežiimile. Pean! Muretsema! Tualettpaberit! Side eesajukoorega taastub alles parkimisplatsil, kui üritame välja nuputada, kuidas kogu seda vetsupaberi lasu autosse mahutada, või kui leiame end selle hunnikuga metroosse marssimas.

Kuidas siis saaksime eesajukoort ebakindlatel aegadel töös hoida? Kuidas vältida paanikat?

Olen liiga palju näinud, kuidas mu patsiendid üritavad ärevust maha suruda või end sellest priiks mõelda. Õnnetuseks lähtuvad nii tahtejõud kui ka ratsionaalsus eesajukoorest, mis on neil kriitilistel momentidel välja lülitunud ega ole kättesaadav. Seetõttu õpetan hakatuseks oma patsientidele aju töötamise põhimõtteid, et nad saaksid aru, kuidas määramatus nõrgestab aju võimekust stressiga toime tulla, luues aluspõhja ärevuseks, kui hirm neid tabama peaks. Õppides, et määramatus vallandab ärevuse, mis võib omakorda päädida paanikaga, võimaldab neil valvel olla. Ja pelk teadmine, et selles etendab määravat rolli suurtel tuuridel töötav ellujäämisega tegelev aju (mis on küll väheke eksiteel, kuna informatsiooni napib), aitab mu patsientidel väikestviisi maha rahuneda.

See aga on alles esimene samm. Inimaju küsib pidevalt „Mis siis kui?“. Kui logime sisse oma sotsiaalmeedia kontole ja sirvime viimaseid uudiseid, kohtame sealgi aina spekulatsioone ja hirmu. Sotsiaalne nakkus ei tunne füüsilisi piire ja võib levida kõikjalt maailmast. Selle asemel, et meeleheitlikult infot otsida, peame leidma midagi usaldusväärsemat, mis aitaks meil oma emotsioonidega tegeleda. Iroonilisel kombel rajaneb vastumürk paanikale meie ellujäämisinstinktidel – kasutades ära neidsamu õpimehhanisme, mis esmajoones muretsemist ja ärevust esile kutsuvad.

Aju talitluse enda kasuks pööramiseks ja end ärevuse tsüklist lahti rebimiseks peame teadvustama kahte asjaolu: tõsiasja, et läheme ärevile ja/või paanikasse, ning niisuguse ärevuse/paanitsemise tagajärgi. See laseb meil hoomata, kas meie käitumine aitab meil tegelikult elus püsida või juhib meid õigupoolest vastupidises suunas.

Paanika võib sõna otseses mõttes põhjustada ohtlikku impulsiivset käitumist, ärevus nõrgestab meid nii vaimselt kui füüsiliselt ning avaldab ka pikaajalist mõju tervisele. Nende kahjulike tagajärgede teadvustamine aitab aju õppimissüsteemil selgitada välja erinevate käitumiste suhtelist väärtust: tasuvamad teguviisid paigutuvad inimaju tasuväärtuste hierarhias kõrgemale, mistõttu korratakse neid edaspidi suurema tõenäosusega, seevastu vähetasuvad teguviisid langevad selles pingereas allapoole (sellest tuleb pikemalt juttu 10. peatükis).

Olles saanud teadlikuks, kuivõrd väärtusetu on ärevus, võib seejärel käiku lasta „suurema ja parema pakkumise“ (SPP) (sellest tuleb pikemalt juttu 15. peatükis). Kuna aju valib hinnalisema käitumise pelgalt põhjusel, et see tekitab mõnusama tunde, saame praktiseerida vanade harjumuspäraste käitumiste, näiteks muretsemise asendamist sellistega, mis on oma olemuselt tasuvamad.

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Liina LeitenSekretar.ee ärijuhtTel: 51 84 004
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700