Autor: Kristi Jõeorg • 13. aprill 2022

Põhjalik riskianalüüs loob turvatunde

Riskianalüüsi koostamise vajadus ei ole ilmselt enam ühelegi ettevõttele uudis. Küll aga võib uudiseks kujuneda see, kui riskianalüüsi sisu ei täida eesmärki erinevates ohutusega seotud vaidlustes.
Kristi Jõeorg, Protect Estonia OÜ tööohutuse ekspert. Autor: Raul Mee

Vaidlused võivad alati töökohalt kohtuni jõuda. Olles ise olnud kohtus ohutusalase dokumentatsiooni ekspertiisi tegija, näen, kui palju ennetatavaid vigu riskianalüüsi koostamisel võib teha.

Tegelikult on põhjaliku riskianalüüsi koostamise juures kõige olulisem saada selge ülevaade, millised riskid töötaja tervist ohustavad. Juba klišeeks muutunud lause vajab aga iga päev meelde tuletamist: ettevõttest teevad ettevõtte selles töötavad inimesed. Mida enam võetakse fookusesse töötaja tervis ja heaolu, seda enam kasvab ettevõtte käive ja maine.

Pealiskaudne riskianaüüs võib ettevõttele igas mõttes kalliks maksma minna. Kulud ei ole seotud mitte tööõnnetuse või kutsehaiguse raporti koostamisele kuluva ajaga, vaid lisanduvad ka võimalikud kompensatsioonikulud, töötaja tööpanuse kaotamine, tööõnnetuse uurimisega seotud ajakulu, kannatanu-pealtnägijate kasuliku tööaja kaotus, tööjõu ümberplaneerimine ja -õpetamine, materiaalne kahju, arstiabikulu, võimalikud sanktsioonid, kulud kohtunõuete alusel jms kulud.

Seaduse nõue, millest ei saa üle ega ümber

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse paragrahv 13 prim 4 ütleb, et tööandja selgitab töökeskkonna riskianalüüsi koostamisel välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab vajaduse korral nende parameetrid ning hindab riske töötaja tervisele ja ohutusele.

Riskianalüüs sisaldab tegevuskava, milles nähakse ette kõikidel ettevõtte tegevusaladel ja juhtimistasanditel rakendatavad abinõud töötajate terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks, samuti abinõude rakendamise ajakava ja rakendajad. Tööandja eraldab tegevuskava täitmiseks vajalikud vahendid.

Riskianalüüsis tuleb arvestada töötaja ealisi, soolisi ja tervisest tulenevaid iseärasusi, sealhulgas tundlikele töötajatele, ning töökohtade ja töövahendite kasutamise ja töökorraldusega seotud riske.

Tööandja uuendab riskianalüüsi, kui:

1) töötingimused või töökeskkond on oluliselt muutunud;

2) töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud;

3) on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele;

4) õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud;

5) töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise;

6) tööinspektor on järelevalve käigus tuvastanud, et riskianalüüsis ei ole piisavalt hinnatud töökeskkonnas esinevaid riske, sealhulgas ei ole mõõdetud ohutegurite parameetreid, või ei ole ette nähtud abinõusid ohtude maandamiseks.

Mis vajab erilist tähelepanu?

Alustame kõige kaugemast eesmärgist. Kohtus on alati konkreetsel ametikohal töötanud töötaja, seega on väga vajalik, et iga ametikoha riskid oleksid selgelt mõistetavad. Pealiskaudse riskianalüüsi märk on see, kui riskianalüüsis ei ole analüüsitud riski, vaid on toodud välja, et töölaua reguleerimine on võimalik ja kus inimesel on teoreetiliselt võimalus töökohta tervisthoidvaks kujundada. Tõelise väärtuse saab riskianalüüs alles siis, kui hinnatakse ära see, kas töötaja töökoht on reaalset tema keha järgi reguleeritud. Kui töökoht ei ole reguleeritud töötaja järgi ja töötaja ei tee ka regulaarseid puhke- ja sirutuspause, on antud töötaja terviseriski tase kõrge. Kui selline olukord peaks lõppema tervisekahjustuse tekkimisega, on tegu võimaliku hilisema kutsehaiguse diagnoosimisega.

Riskianalüüsi koostamisel on oluline järgida järgmisi põhimõtteid:

• Millisele töötamiskohale/ametikohale riskianalüüs koostatakse?

• Milliseid tööülesandeid töötajad sellel töötamiskohal/ametikohal täidavad?

• Kas antud ülesandeid täidavad ka tundlikud töötajagrupid (rasedad ja rinnaga toitvad naised, alaealised, puuetega töötajad, eakad töötajad)?

• Millised bioloogiliste, keemiliste, füüsikaliste, füsioloogiliste, psühhosotsiaalsete ohutegurite gruppi kuuluvad ohud võivad töökohal tööülesandeid täites esineda? Peamised ohud on leitavad Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses paragrahv 6-9. Lisaks on hea läbi lugeda määrus „Kutsehaiguste loetelu“, kus on toodud ohtudest lähtuvad võimalikud kutsehaigused. Vaadates oma ettevõttes esinevatele ohtudele otsa, on võimalik kutsehaigusi ennetada.

• Mis võib põhjustada mingi ohuga seotud haigestumist? Milliseid terviseprobleeme võib oht endaga kaasa tuua?

• Milline on mingi ohuga kokkupuute kestus? Kui see jääb iseloomustamata, siis kahjujuhtumi korral arvestatakse esmajoones kaheksatunnist kokkupuuteaega.

• Kui suur on kokkupuute oht (nt kas ohtu saab mõõta: müra, valgustus, sisekliima, kemikaalid ruumiõhus, tööasendite ergonoomilisus ja töötaja kehaline pingutus ebaergonoomilises asendis, psühhosotsiaalsed ohud)?

• Millised ennetusabinõud on kasutusel erinevate ohtude puhul ja kas need ka toimivad? Kas töötajad täidavad ennetusabinõusid/ohutu töötamise nõudeid, nt puhkepausidest kinnipidamine?

Kuidas on riski hinnatud?

Tähtis on riski põhjalikult hinnata. Põhjalik riskihindamine tähendab selget arusaama sellest, millise riskiga ja kui kaua töötaja kokku puutub. Oluline komistuskivi riskianalüüsides on just see, et jätakse ohuga kokkupuute aeg hindamata. Tõendamisel küsitakse kohe: „Kui pikalt puutus töötaja iga päev ohuga kokku?“. Jah, kokkupuuteeag võib olla ajas muutuv, aga oluline on vaadata töötaja varasemale tööprotsessile otsa ja panna kirja võimalikult reaalne kokkupuute aeg, olgu see päevas 30 minutit või kolm tundi. Selle juurde on hea tuua kirjeldus, mis tegevusi töötaja kokkupuute ajal teeb. Nii saab hiljem töö kestuse ja tehtud tegevuse vahel selgeid seoseid luua. Mida selgemad seosed dokumendis, seda lühem võimalik kohtutee.

Riskianalüüsi koostamisel jälgige, et iga oht oleks hinnatud vähemalt sellise põhjalikkusega:

• Füüsikalised, keemilised, bioloogilised:

o Ohu põhjustaja (ohuallikas).

o Ohuga kokkupuute aeg.

o Ohu tõsidus (mõõtke ohutegurite taset töökeskkonnas ja võrrelge saadud tulemust piirnormi või nõudega).

o Rakendatavad ennetusmeetmed ja mida hetkel tehakse ennetumeetmetena, nt isikukaitsevahendite kandmine, puhkepausid. Kas töötajad peavad kinni kehestatud nõuetest, st kas on nõuete rikkujaid, esineb ohuolukordi, esineb tööõnnetusi?

• Füsioloogilised ja psühhosotsiaalsed ohud on sageli küsimustike- ja vaatluspõhised. Füsioloogiliste ohtude hindamisel on abiks RULA ja REBA meetodid.

Füsioloogiliste ohtude hindamisel on hea kasutada põhimõtet:

o Millises asendis viibitakse või millist sundliigutust tehakse?

o Kui pikalt selles asendis viibitakse või kui mitu korda või kui pikalt järjest sundliigutust tehakse?

o Kas ja kuidas on tagatud ergonoomiline, st töötaja keha mõõtmetega arvestav töötamiskoht ja töötamistingimised?

Psühhosotsiaalsete ohtude hindamiseks kasutatakse ankeete, mida töötajad täidavad, kuna teema on delikaatne. Ankeedis küsitakse ohuga seotud küsimusi ning selle ohuga kokkupuute aega. Ankeedi võib ka ise koostada, kasutades töötervishoiu ja tööohutuse seaduses välja toodud ohtude nimetusi.

Pärast riskianalüüsi koostamist on oluline veenduda järgmises:

• Kas töötajale on tutvustatud riskianalüüsi?

• Kas iga töötaja teab ja teadvustab tema enda tööga seotud riske?

• Kas riskianalüüsi alusel saab selgelt aru:

o kellele tuleb teha tervisekontroll;

o kus on vajalik teha sisekontrolli;

o millised kohad vajavad töökeskkonnas parandustegevusi, st tegevuskava koostamist;

o kas, kes ja milliseid isikukaitsevahendeid peab kandma;

o kas vajalikes kohtades on vajalikud ohumärgistused.

Artikkel on ilmunud teemaveebis personaliuudised.ee.

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Liina LeitenSekretar.ee ärijuhtTel: 51 84 004
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700