Autor: Virtuaalkliinik.ee • 12. oktoober 2022

Järgneb katkend James Routledge'i raamatust "Vaimne tervis töökohal".

Vaimset tervist mõistetakse valesti. Paljud on sel teemal halvasti informeeritud, kuid samas ülitundlikud – ja see on ohtlik kooslus. Meil kõigil on vaimse tervise kohta oma arvamus ja elukogemused, mis kujundavad meie arvamusi. Need kogemused on mõjuvõimsad, kuid me ei pruugi nende mõjust teadlikud olla. On oluline teadvustada levinud müüte ja väärarusaamu, mis võisid mõjutada meie arusaama vaimsest tervisest ja ka teistest inimestest.

Kultuuriliselt on meie arusaam vaimsest tervisest jäänud pidama 20. sajandisse. Maailm on muutunud, me oleme edasi arenenud ja meie arusaam vaimsest tervisest peab ühes ajaga edasi liikuma. Me ei saa edasi liikuda ei enda vaimse tervisega ega ka vaimse tervisega töökohal, kui meie nägemus vaimsest tervisest on siiani kantud aegunud loosungitest ja kultuurinormidest. On oluline ära tunda müüdid, mis ringlevad meie kontorites ja töökohtades. Meie ülesanne on neid mõista ja seejärel ümber lükata.

„Mind vaimne tervis ei puuduta“

See müüt on lihtne ja ohtlikult tõhus. See võrsub sügavale sisse juurdunud uskumusest, et vaimse tervise probleemid on midagi sellist, mis ei puuduta meid kõiki. Et pigem on see midagi sellist, mis puudutab teisi inimesi ja kui see neid teisi „puudutab“, siis on meil neist kahju ja me tunneme neile kaasa. See ilmutab end ekslikus keelekasutuses, mida ma julgustan teid märkama, näiteks: „Mul on vedanud, et mul pole kunagi vaimse tervisega tegemist olnud.“

Ühiskonnas räägime vaimsest tervisest tihtipeale justkui mingist võõrkehast, mis omatahtsi teatud inimeste meeltesse tungib. Me ei võta seda omaks ja paljud ei tunne sidet omaenda käsitusega vaimsest tervisest või ei teagi veel, kuidas seda sõnadesse panna.

Sügavamal tasandil on levinud uskumus, et vaimne tervis tähendab ainult vaimse tervise häireid. Et vaimne tervis hõlmab ainult vaimuhaigust ja vaimse tervise probleeme. Tegelikult puudutab vaimne tervis meid kõiki ja meil kõigil tuleb sellele tähelepanu pöörata.

„Teistel on veel hullem“

See väide on peaaegu alati tõsi. Kui me kõik selle järgi elaksime ja kasutaksime seda ettekäändena, miks mitte oma tunnetest rääkida, mitte jagada oma kannatusi või paluda abi, siis ei leiaks keegi kunagi abi – ja keegi ei räägiks iial oma vaimsest tervisest. Alati leidub inimesi, kelle olukord on teie omast hullem. See pole põhjus, miks jätta oma kogemused jagamata või jääda vajaliku abita, küll aga on see sageli ettekääne või vältimistaktika.

Üks vaimse tervise suuremaid väärarusaamu on see, et meie probleemid pole „piisavad“. Et see, mis meie elus toimub, pole piisavalt oluline, piisavalt tõsine või piisavalt halb, et sellest rääkida, sest teistel läheb veelgi kehvemini ja me peaksime hoopis tänulikud olema. See on privileegi probleem. See, et te praegu seda raamatut loete, tähendab et te olete tõenäoliselt elanud, nagu mina, globaalses plaanis üsnagi privilegeeritud elu. Ometigi ei tähenda see, nagu me kõik ei vääriks kohta, aega ja võimalust jagada oma tundeid, olenemata sellest, kui suured või väiksed võivad meie probleemid teiste inimeste kogemustega võrreldes tunduda.

Kõik on suhteline – mis on ühe inimese jaoks väga oluline, võib teisele pisiasjana tunduda. Asi pole probleemi sisus, oluline on kontekst ja teie reaktsiooni tõsidus. Mõni inimene võib olla sügavas depressioonis ja tunda nädalast nädalasse, et ta ei suuda end voodist välja ajada. Teine võib olla rahulolematu oma hästi tasustatud tööga edukas ettevõttes. Kolmas aga võib tunda end rusutuna iga kord, kui ülemus talle mingi teatud märkuse teeb. Iga eeltoodud näide on väärt, et seda kuulata, iga inimene on väärt, et teda märgataks ja keegi ta ära kuulaks. Iga näide mõjutab mingil moel kellegi vaimset tervist.

Kui avame silmad ja näeme, et vaimne tervis puudutab meid kõiki ja pidevalt, siis avardame oma arusaama sellest, mis on rääkimist „väärt“ ja mis on „piisav“. Pole olemas õiget, valet, head, halba, paremat ega halvemat – kõik on ühtviisi tõsi. Keegi võib sügavalt kannatada ja mõelda enesetapule, samas kui keegi teine võib ihata paremat töökohta või edutamist – kumbki pole teisest parem või halvem, need mõlemad on sügavalt inimlikud kogemused ja esindavad pika ja käänulise vaimse tervise kontiinumi kahte otsa.

Tutvu raamatuga "Vaimne tervis töökohal" ja osta seda siit.