Autor: Katri Jürine, AS Thermory personalijuht • 7. veebruar 2023

Ootused saadavad meid juba väga varajases eas, ühest küljest on see hea, sest motiveerib meid tegutsema ja me ei jää laisaks. Oluline on anda endast alati parim. Igas asjas ei pea olema parim, kuid alati tuleb anda endast parim, püüelda parima poole. Nii sunnime end arenema ja muutuma, isikupära ja autentsus võib kaduma minna, sest tahame olla kellegi moodi, kuid võime ka seeläbi hoopis veel rohkem kasvada ja paremaks saada, sest enesearendamine süvendab meie autentsust.

Oleme see, mis tööd me teeme

Olen märganud, et inimesed määratlevad end tihtilugu oma töö kaudu. Vesteldes ikka küsitakse, millega sa tegeled. Kontorisse lisandub uus kolleeg, ikka on teemaks, millega sa varem tegelesid? Töövestlusel küsitleme alati, millega on kandidaat varem tegelenud ja mõtestame lahti, mis inimesega on tegu, mis on tema tugevused ja nõrkused, kuidas ta saab kasulik olla just meie organisatsioonile. Oleme see, mis tööd me teeme. Meie igapäevatöö mõjutab meid, meie ümber olevad inimesed ja keskkond mõjutavad maailmavaadet ning arusaama heast ja halvast. Organisatsioonikultuuril on inimesele väga suur mõju.

Seega on loomulik, et tööandja aitab panustada töötaja isiklikku arengusse ja töö- ja eraelu on põimunud tihedalt. Töö mõiste on muutunud, töö ei ole enam ainult kellast kellani asi, mille teeme ära ja siis läheme elu elama. Viivi Luik on öelnud, et inimloomuse juurde on läbi aegade kuulunud ka illusioon tööst lahti saada, kuid just töö on inimväärikuse alus. Pühendumisega tehtud töö peaeesmärk ei ole tulu, vaid töö ise. Töö hoiab meid ärksana ja annab meile sihi ja suuna, et olla keegi.

Ebaedu on õppimise protsessi osa

Õppimine ja eneseareng on meie endi kätes, tegutsema paneb meid soov, mõte ja vajadus. Inimene ei ole kunagi lõpuni valmis. Edukad inimesed julgevad võtta vastutuse oma tegevuste eest ja ebaedu neid sageli rööpast välja ei löö, vähem edukad kipuvad aga takerduma vigade otsimisse ja suunavad fookuse küsimisele, kes on süüdi ja miks nii läks. See on inimlik, sest me ei taha oma eksimust tunnistada ja alati leiab väliseid põhjuseid, mis lasid meil ebaõnnestuda. Kuid kui meie ümber on toetav ja julgustav keskkond, ja iga ebaõnnestumine ei saa karistatud ning süüdlase leidmisele ei kulutata ebaproportsionaalselt palju aega, saab ebaedust õppimise protsessi osa. Läks nii, õppisime ja lähme edasi.

Abi on julgusest ja uuendusmeelsusest

Organisatsioonikultuuris peame arvesse võtma, et kõigil meie töötajatel on isikupära, me kõik oleme isemoodi ja esindame sageli ka eri generatsioone – seegi mõjutab meie oskusi ja arenemissoovi. Et olla keegi, peaks meil olema piisavalt julgust uuele rõõmsalt vastu minna. Peame ajakohastama oma oskusi ja katsetama julgemalt uusi tehnoloogiaid ning meetodeid. Vanus on ainult number. Ütleb ju vanasõnagi, et inimene õpib kogu elu, aga sureb ikka lollina. Tööandjal on hea inimese kujundamisel väga oluline roll.

Mulle meeldib mõelda, et organisatsioon ja töötaja kasvavad ja arenevad koos, sest töö tegemine on vastastikune kokkulepe ehk vorst vorsti vastu. Selleks, et mõlemal oleks hea olla, tuleb leppida kokku reeglites – nii tekibki organisatsioonikultuur, kus mõlemad pooled panustavad ja kannavad vastutust ning väärtusi, et me kõik saaksime olla keegi. Organisatsioonid ja tegelikult ka kogu ühiskond vajab uudishimulikke ja saavutamisvajadusega inimesi.

Artikkel on ilmunud teemaveebis personaliuudised.ee.