Autor: Ruti Einpalu • 8. märts 2023

Sisutühi kiitus ei innusta

Heade sõnade defitsiit on suur. Koguni niivõrd, et mõnikord inimesed ütlevad, et nad ei tahagi tunnustust, seda polegi vaja. Selle taga võib aimata väikest kibedust.
Ruti Einpalu. Foto: Meeli Küttim

Näiliselt lihtne teema osutub lähemal vaatlusel keerulisemaks, kui arvata võiks. Ilmselt oleme kõik kogenud sedagi, et kiitus võib olla sisutühi, manipulatsioonivahend või isegi piinlikkust tekitav.

Tõepoolest, kiitmine on kahe otsaga asi. Aga mis üldse on kiitmine? Kiitus on sõnum, millega antakse edasi hinnang teisele isikule, tema käitumisele või tulemusele. Näiteks: „Küll sa oled tubli! Sa oled väga hea teenindaja.“

Sel juhul on tegu hinnangutega. Hinnangud ei sisalda infot selle kohta, mida inimene tegelikult tegi. Hinnangud on niivõrd üldised ja mittepersonaalsed, et panevad meid õlgu kehitama – vahet pole, kes on adressaat.

Kiituse ja hinnangute asemel igatseme olla personaalselt märgatud ja tähele pandud. Me tahame, et meie tööst ja pingutusest oleks kasu. Nimetame seda tunnustamiseks. Tunnustamine ja kiitmine on kvalitatiivselt täiesti erisugused asjad ning kiitmisel on mitmesugused varjuküljed.

Kiitus kui kontrollimehhanism

Tihtipeale oleme kogenud, et kiituse taga võib peidus olla varjatud plaan meid kontrollida ja suunata teatud tegevusi tegema – kiida lolli ja loll teeb. Igaüks on saanud oma elu jooksul kiitust, mille ainus eesmärk on see, et me seda tubli olemist usinasti jätkaksime. Kiitus on sel juhul nagu väline preemia, mis peaks kinnistama meie käitumist. Ehk tegelikult tajume kiituse taga ohtu, et teine võib soovida meid muuta, et säilitada oma isiklik status quo. Muutus meie arvelt? Tänan ei, ütleb enamik meist!

Ülalt-alla suhted

Kiituse jagamisel on oht, et kiitja asetab ennast hierarhiliselt kõrgemale tasandile kiidetavast ja nõnda peegeldab kiitus üleolekutunnet. Kiitja võtab hindaja rolli kiidetava suhtes – mina tean neid asju paremini kui sina, mina olen pädev sulle hinnangut andma.

Kiitus tekitab vastupanu ka siis, kui see on arusaamatu ja ei lange kokku saaja enesehinnanguga. Sel juhul tajub saaja mittemõistmist ja piinlikkust.

Kiitus tekitab sõltuvust

Kiitus on väline motivaator, mis võib vähendada meie eneseusaldust ja otsustusvõimet ja sisemist tasakaalu, asetades fookuse meist endist väljapoole. Meie enesehinnang ja heameel sõltub kellestki teisest, kes peab kogu aeg meid veenma, et me oleme tublid. Meie sisemine kontrollkese liigub väljapoole.

Supertulemuse ja nutikuse kiitmine võib viia selleni, et me soovime igas olukorras anda samasuguse supertulemuse ja olla sama targad. Et mitte „läbi kukkuda“ pisut väiksema sooritusega, hakkame igaks juhuks keerukamaid olukordi vältima ja valime lihtsama tee.

Kujuta ette, et sa õpid midagi. Midagi, mis on raske ja ei tule üldse hästi välja. Sinu treener näeb vaeva, selgitab, juhendab ja ikka ei tule välja. See ongi raske. Ja siis ühel korral ütleb treener: „Väga hea, tubli!“ Ta teeb endast kõik, et motiveerida sind kiituse abil edasi pingutama.

Üks võimalik stsenaarium, mis järgneb on see, et sa tunned suurt rõõmu, pingutad veelgi rohkem. Järgmine kord ei tule sul jälle välja. Sinus võtab maad ärevus, et sa ei saagi sellega hakkama ja võib juhtuda, et loobud. Põhjuseks on liigne soov anda superhead tulemust, rõõmustada treenerit. Tekkinud on hirm, ettevaatlikkus ja jäikus liiga suurte ootuste suhtes eksida.

Tunnustamine on oluliselt tõhusam

Kiitusel ei pruugi olla ühtegi ülalpool toodud kehvadest mõjudest. Kuid üks on üsna kindel – hinge puudutavat ja arendavat jõudu on sel harva.

Oluline on õppida head sõna jagama ja inimesi tunnustame palju tõhusamal moel. Me kõik tahame olla märgatud ja me tahame teada, mil moel me teisi mõjutame ja mis kasu meie pingutusest kasvab. Tunnustamise puhul on oluline rääkida oma rõõmust ja iseendast (mitte hinnata teist) ja kirjeldada teise inimese käitumist, mis heameelt valmistab.

Tunnustamise kolm reeglit

1. reegel: unusta hinnangud, räägi faktidest, mis sind rõõmustasid. Näiteks: „Kui sa esinesid, siis kasutasid videot, pilte ja rääkisid lugusid oma kogemusest.“

2. reegel: ütle, mismoodi see sulle/tiimile/organisatsioonile mõjus. Näiteks: „Mul oli tõeliselt huvitav kuulata ja ma sain nii mõnegi uue fakti teada.“

3. reegel: soovi korral lisa oma emotsioon. Näiteks: „Mul on hea meel, et ma sinu ettekannet kuulsin.“

Artikkel ilmus teemaveebis personaliuudised.ee.

Allikas: Ruti Einpalu blogi.

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700