Autor: Laura Tõnov, Pere Optika optometrist • 23. mai 2023

Mis on valgus?

Valgus on selline elektromangetkiirgus, mis tekitab silmas nägemisaistingu. Meid ümbritsev valgus liigub nagu laine ning on jagatud lainepikkusteks, mida mõõdetakse nanomeetrites: lilla –u 380 nanomeetrit, roheline valgus – u 555 nanomeetrit, punane – 700 nanomeetrit.

Igale spektrivärvile vastab teatud lainepikkus. Inimese silmas asuvad rakud on individuaalselt tundlikud nähtavale valgusele, kuid enamasti eristatakse valgust 380–720 nanomeetrit.

Iga valgus (kas päikesest või muust valgusallikast eritunud) sisaldab endas kõiki spektrivärve ehk vikerkaarevärve. Pikema lainepikkusega valguskiired ei sisalda nii palju energiat kui lühemad ja ei kujuta meie tervisele otsest ohtu. Küll aga on leitud, et silma põhjas toimub pikaajalisel lühikese lainepikkusega valguse mõjul foto-oksüdatiivne kahjustus.

Unknown body type: x-im/banner-list

UV-kiirgus ja silmade kaitsmine

Intensiivne päikesevalgus sisaldab lisaks UV-kiirgusele ka suurtes kogustes lühikese lainepikkusega lillat ning sinist valgust, mis suurendavad riski haigestuda erinevatesse silmahaigustesse.

Lisaks päikesevalgusele levivad meie ümber ka muud elektromagnetlained nagu radiatsioon, raadiolained, infrapuna, UV-kiirgus jne.

UV-kiirgust mõõdetakse sarnaselt nähtava valgusega nanomeetrites. Selle suurus on 0–400 nanomeetrit. Osa päikesest eraldunud UV-kiirgusest ei jõua maale, sest selle imab osoonikiht. Ultraviolettkiirgus suurusega 300–400 nanomeetrit aga jõuab ka maapinnale, st meie nahale ning selle sisse. UV-kiirguse mõjul tekivad meie rakkudes ja ka DNAs muutused, mis võivad viia nahavähi ning ka silmasiseste kasvajateni.

Meeles tuleks pidada, et meid ümbritsev UV-kiirgus ei ole sama mis nähtav valgus. See tähendab, et ka sellise ilma puhul, kus päike intensiivselt ei paista, levib ultraviolettkiirgus ikka. Kahjulikku UV-kiirgust blokeerivad vaid vihm, madalad pilved ning udu.

OLULINE TEADA

Silmade kaitseks tuleks valida sobivad prilliläätsed – päikese käes UV-kaitsega päikeseprillid või isetumenevad klaasid.

Ultraviolettkiirguse kaitse on tähtis ka läbipaistvate prilliläätsede puhul: materjalid, mis naturaalselt UV-kiirgust blokeerivad, on polükarbonaad ja Trivex, muudele läätsedele on võimalik UV-kaitse pinnakattena lisada. Samuti on olemas UV-kaitsega kontaktläätsed.

Valgustus siseruumides

Erinevates situatsioonides vajab inimese silm erinevat valgust. Pinna valgustihedust mõõdetakse luksides: valgustihedus on 1 luks, kui 1-ruutmeetrisele pinnale langev valgusvoog on suurusega 1 luumen.

Valgustihedus muutub erinevas keskkonnas tugevalt, näiteks üldkasutatavates kohtades (trepid, eskalaatroid) on soovitatavaks valguse tiheduseks 100 luksi, arvutitööd tehes 500 luksi ja väga spetsiifilise väikeste detailidega tööde tegemise puhul isegi 2000–5000 luksi.

KAS TEADSID?

Valgustundlikkus muutub ka vanusega ning sellega ka valgustiheduse vajadus: vanemad inimesed vajavad lugemiseks rohkem valgust kui noored.

Silmade kaitsmine töökeskkonnas

Erinevate keskkondade valgustiheduse kaardistamisega tegelevad tööergonoomika spetsialistid. Viibimine pikalt kõrge valgustihedusega keskkonnas otseselt silmale suurt ohtu ei kujuta, küll aga võib see tekitada astenoopilisi kaebusi – silmade väsimist, peavalusid, kuiva silma sündroomi või fotofoobiat ehk valguskartust.

Sel puhul võib abi olla toonitud või sinist valgust blokeerivatest prilliläätsedest, samuti silmatilkadest, tööergonoomika parandamisest (näiteks päikesevalguse suurendamisest ja tehisvalguse osakaalu vähendamisest, kohtvalgustite paigaldamisest jne.

Spetsiifiliste tööde, nt keevitamise või remondi, laboritööde puhul kasutatakse Euroopa standarditele vastavaid kaitseprille, kusjuures erinevate tööde puhul kasutatakse ka erineva tooniga prilliläätsi – keevitamise puhul soovitatakse roheka tooniga klaase, klaasipuhujatele lillakat või koobaltsiniseid.

Lisaks intensiivsele valgusele ei ole meie nägemissüsteemile mugav ka liiga hämaras töötamine. Silma põhjas on kahte tüüpi fotoretseptoreid – kepikesed ja kolvikesed.

Valges aktiveeruvad kolvikesed, mis vastutavad kontrasti ja hea nägemisteravuse eest, hämaras aktiveeruvad aga kepikesed, mis on tundlikud pigem liikuvate objektide eristamisele. Seega on hämaras nägemisteravus alati madalam kui hea valgustusega.

Fotofoobia ehk valgusekartus

Fotofoobia on tihtiesinev sümptom, mis võib kaasneda erinevate silma- ning neuroloogiliste haigustega või astenoopilise kaebusena. Enamasti esineb valguskartust migreeniga, ka silmahaigustega nagu uveiit ning reetina düstroofiatega.

Uuringud on näidanud, et fotofoobiat vähendavad punased prilliläätsed inimestel, kellel on reetina kolvikeste haigused, samas suurendavad punased läätsed migreeniga seonduvat fotofoobiat.

Klassikalised päikeseprillid pruuni ja halli tooniga sobivad valgusekartuse puhul, mis on tekkinud pingepeavalude ja migreeni tagajärjel. Enamasti ravitakse algset haigust, mitte sümptomit.

Kui inimesel on kuiva silma sündroomi tagajärjel fotofoobia, on abiks silmatilkade kasutamine. Spetsiifiliselt fotofoobia raviks kasutatakse pupilliava ahendavaid tilku, et valgus silma põhja ei jõuaks, ning süsteemseid ravimeid – trigeminaalnärvile mõjuvaid rahusteid.

Artikkel on ilmund teemaveebis Virtuaalkliinik.ee.