Autor: Virtuaalkliinik.ee • 8. august 2023

Pärast füüsilist koormust ei lähe organism lihtsalt tagasi koormuseeelsesse seisundisse. Aktiivsest füüsilisest koormusest taastumisel toimub terve rida füsioloogilisi muutusi, millest mõned jätkuvad veel mitu tundi pärast seda, kui olete teinud viimase harkhüppe.

Näiteks on veresooned pärast trenni veel pikka aega laienenud, mis alandab vererõhku. Vererõhk langeb mitmel põhjusel. Osa aordist – vasakust vatsakesest lähtuvast suure vereringe suurimast arterist – on täis baroretseptoriteks nimetatud rakke, mis vererõhu tõustes venivad, näiteks siis, kui süda treeningu ajal kiiremini pumpab. Kui baroretseptorid on välja venitatud, saadavad need elektrilisi signaale (impulsse), et pärssida sümpaatilise närvisüsteemi võite-või-põgene refleksi ja tugevdada parasümpaatilist närvisüsteemi, mis suurendab uitnärvi aktiivsust. See lõdvestab südant ja veresooni, aeglustab südamerütmi ja alandab vererõhku. Seega, kuigi trenn tõstab ajutiselt vererõhku, alandab see pikas perspektiivis vererõhku kogu päeva jooksul, muu hulgas puhkeolekus.

Võite imestada, miks baroretseptorid kõrget vererõhku püsivalt ei korrigeeri. Need rakud on tundlikud vererõhu suhteliste muutuste suhtes, seega kui vererõhk on veresoonte kahjustuse või kroonilise stressi tõttu pidevalt kõrge, peavad baroretseptorid seda uueks normaalsuseks ega tee midagi.

Lisaks kaitseb füüsiline koormus ka südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi ja metaboolse sündroomi eest, kuna vähendab organismis põletikku. Paistab, et nende inimeste organismis, kes regulaarselt ja intensiivselt trenni teevad, on väiksem mitmete ainete osakaal, mis suurenevad koos põletikuga (biomarkerid), näiteks C-reaktiivne valk ja interleukiin 6.

See selgitab, miks treeningul on inimese südame tervisele nii suur positiivne mõju.

Kõik need põhjused selgitavad, miks väga sageli kirjutatakse ravimiks välja just trenn, muu hulgas kõrge vererõhu (hüpertensioooni), vere suure kolesteroolisisalduse (hüperlipideemia), südameinfarkti, insuldi, metaboolse sündroomi ja 2. tüübi diabeedi puhul. Näiteks vähemalt 150 minutit reibast kõndi nädalas koos vähendatud kalorsusega toitumisega vähendab diabeediriski umbes 60% – peaaegu kaks korda rohkem kui diabeediravimi metformiini manustamine.

Kehalise aktiivsuse suurendamine kümne minuti võrra päevas näib tõstvat hea kolesterooli (HDL) taset 1,4 mg/dl (0,036 mmol/l) võrra, vähendades seega ohtusid südame tervisele 2–3%.

Trenninipid kõigile

Mitte kõik ei saa kasutada jõusaali ega personaaltreenerit. Kui te saate, teile meeldib niimoodi treenida ning suudate vähemalt kolm korda nädalas jõusaalis trenni teha, siis jääge selle juurde – väga tubli! See hoiab südant tervena.

Meile, ülejäänutele, tundub treening sageli pigem kohustuse või raske koormana, vaatamata meenutusele, kui hea on pärast trenni olla, või meeldetuletusele, kui oluline on trenn hea tervise säilitamiseks.

See on lihtsalt täiendav kohustus niigi pingelises elus. Ja sageli jätame just selle kohustuse täitmata, tegeledes millegi muuga, mis tundub ja mõnikord ongi tähtsam – tervisliku söögi valmistamine, laste või vananevate vanematega aja veetmine, magamine, tähtsa kliendiga kohtumine või projekti õigeaegne lõpetamine. Ka ma ise võitlen sellega. Pärast kümnetunnist päeva, kui olen patsiente palatis vaatamas käinud või kliinikus vastu võtnud, on jõusaali või tunniks ajaks jooksma minek viimane, mida soovin. Tahan minna koju, nautida naise ja laste seltskonda.

Seepärast usun, et on väga oluline muuta treenimine kõigile kättesaadavaks – siinkohal pean silmas tõepoolest kõiki, sõltumata nende kodusest ja tööelust, vanusest, füüsilistest võimetest või praegusest kehakaalust. Väga sageli ütlevad inimesed, kes ei ole pikka aega regulaarselt trenni teinud, vanemad inimesed ja ülekaalulised või rasvunud, kellele kehakaalust tingituna on liikumine palju raskem, et meedias nähtud või arsti soovitatud programmid on neile lihtsalt füüsiliselt liiga rasked. Vahel ajab neile hirmu nahka see, kui kuulevad, et südame kiirenenud löögisagedust tuleb hoida 30–45 minutit selleks, et treening iganädalaselt soovitatavana n-ö kirja läheks. See on lihtsalt liiga raske. Massachusetts General Hospitali ja Harvardi meditsiiniteaduskonna doktori Harvey Simoni uurimus toob välja kolm head uudist.

1. Aitab isegi mõõdukas liikumine, sealhulgas reibas kõnd viisteist minutit päevas – see pikendab eluiga keskmiselt kolme aasta võrra.

2. Kogu päevast trenni ei pea tegema ühekorraga.

3. Kui muutute küllalt vastupidavaks, et teha suure intensiivsusega trenni, saate sellele vähem aega kulutada, aga tervisele on sellest ikka sama palju või rohkemgi kasu.

Allikas: Boon Lim "Hoia oma südant"

Artikkel on ilmunud teemaveebis Virtuaalkliinik.