Autor: Virtuaalkliinik.ee • 15. august 2023

Trauma võib inimese eluks ajaks pantvangi võtta, ent sellest lõksust on võimalik teadlikult vabaneda.

Järgneb katkend James S. Gordoni raamatust "Traumast vabaks. Tee lootuse ja tervenemiseni".

PÄÄSTIKUD ON SÜNDMUSED. Need on sõnad, teod ja ettekujutused, mis meenutavad teatud moel minevikutraumat ja äratavad selle üles. „Need on,“ on romaanikirjanik Neil Gaiman kirjutanud, „kujutluspildid, sõnad või mõtted, mis nagu vihmapiisad meile kaela langevad ning heidavad meid välja turvalisest ja mõistlikust maailmast kohta, mis on palju pimedam ja kus me ei ole teretulnud. Minevik,“ jätkab Gaiman, „ei ole surnud … päästikud on seal pimeduses oodanud, trenni teinud, harjutanud oma kõige tigedamaid lööke, teravaid raskeid mõttetuid vopse kõhtu ja löönud aega surnuks seni, kuni me sellele teele tagasi satume.“

Päästik on nii õige ja asjakohane sõna. Kohe, kui päästikut vajutada, vallanduvad meis tagajärjed nagu kildudeks lendav kuul. Tagasi tulevad kõik varasema traumaga seostuvad füüsilised tunded ja emotsioonid. See on niimoodi isegi siis, kui päästik on pelgalt originaali hale koopia, nagu see oli Emily puhul. Meie aju ja ülejäänud keha reageerivad nii, nagu oleks tegu kirkaima värvidemänguga - nagu juhtuks see kõik koos kõigi õõvastavate üksikasjadega just nüüd ja praegu.

Tahtmatu riivamine baaris, ja Iraagist missioonilt naasev veteran tõmbab käe rusikasse, valmis tapma või sandistama. Naine, keda aastaid tagasi vägistati pimedal alleel, läheneb hoopis teisele alleele ja tunneb, kuidas pea ringi käib, kõht kokku tõmbub ja jalad on nagu tsemendist. Sõber, kes unustab meie e-kirjale vastata, toob meelde seest õõnsaks tegeva tühjuse, mille põhjuseks oli hooletussejätmine või hüljatus lapsepõlves.

Nagu näed, lükkab päästik „võitle või põgene“ reaktsiooni kõrgema käigu peale või ehk hoopis tuimestab ja paneb meid tarduma, kui uitnärvi iidne elupäästev haru asja enda kätte võtab. Vahepeal aga võimendab ülejäänud aju seda mõju. Meie dorsolateraalne eesajukoor on inaktiveeritud, põhjustades praeguse kogemuse konteksti kadumise. Meie parem ajupoolkera lõõmab meenuvate asitingute tules ja eesajukoore keskmine osa ei suuda hinnata ähvardava ohu kvaliteeti ega isegi mitte realistlikkust.Ta ei suuda muuta meie erutunud mandeltuuma toodetud „võitle või põgene“ reaktsiooni intensiivsust. Ja meie ratsionaalne, probleeme lahendav ja sõnaosav vasak ajupool, mis on pöördes taaselustunud traumast, ei suuda toimuvat loogiliselt mõelda ega välja öelda.

Tundub tõesti, nagu oleks praegune päästik ka tegelikult minevikutrauma. Oleme samamoodi kontrolli kaotanud nagu siis, kui võitlesime lahingus, meid vägistati, kui kogesime kaotust või armastatud inimese surma. Täpselt nii nagu see juhtus esimesel korral.

Päästikud, nagu Gaiman välja tõi, on primitiivsed ja agressiivsed. Hirm, erutusseisund ja tuimus on peaaegu alati palju äärmuslikumad, kui olukord nõuab. Füüsiline ja emotsionaalne reaktsioon ei suuda tegelikku ohtu mitte ühelgi mõistlikul viisil hinnata. Kui Emily eksabikaasa soovis omaenda raamatuid laenata, ei lahutanud ta end Emilyst uuesti ega ähvardanud teda hüljata, nagu juhtus naisega lapsepõlves. Kuid naine reageeris nii, nagu oleks see just niimoodi olnud.

Trauma võib tuleneda lapsepõlvest, suhete keerdkäikudest, valusatest elusündmustest või haigusest ning piirata meie võimet kogeda õnne ning realiseerida oma potentsiaali. Gordoni meetod aitab trauma ära tunda ja kaasuva bioloogilise ja psühholoogilise kahju ümber pöörata, selle asemel et traumanähte alla suruda. Eduka tervenemisteekonna tulemusel paraneb nii uni, meeleolu kui ka keha vastupanuvõime.

Me võime mõista seda senini kehvalt integreerunud evolutsioonilise reaktsioonina. Loom õpib ilma teadliku mõtlemiseta kasutama mitmeid kogu keha haaravaid reaktsioonide kõige vastu, mis tema ellujäämist ähvardavad. Ja ta talletab informatsiooni nii, et see on kergesti ja kiiresti taastatav. Järgmine kord reageerib ta veelgi kiiremini sarnasele võimalikule ohule, mida märkab või haistab – pigem karta kui kahetseda.

Palju keerulisem inimaju töötab samasuguse analoogia ja lihtsusega. Laenatud raamat võrdus eluhäiriva kaotusega. Veelgi enam, ärevus, viha, tuimus ja tagasitõmbumine, mis meid allutavad, kujutavad endast täiendavat raskust. Tunneme, et oleme sunnitud reageerima ning oleme selle reaktsiooni pärast stressis ja hirmunud – taas traumeerituna nii päästiku kui ka enda võimetuse pärast kontrollida oma reaktsiooni päästikule.

Mida sagedamini seda juhtub, seda haavatavamaks me päästiku suhtes muutume – ja seda lihtsamini päästik meid mõjutab.

Ja et asi oleks veelgi häirivam, võib iga tõsisem stress tuua kaasa samasuguse emotsionaalse ja füüsilise seisundi, sest päästik meenutab algset traumat. Laboriuuringud on näidanud, et kõvad hääled või stimuleerivad droogid, mis aktiveerivad „võitle või põgene“ reaktsiooni, kutsuvad esile nähtavad ja kuuldavad mälusähvatused konkreetsetest ja asjaga üldse mitte seotud traumadest – peksmisest, vägistamisest, varajasest kaotusest, abikaasa surmast.

Nende päästikute taltsutamiseks peame kõigepealt teadma, mis need on. Seejärel peame vabastama emotsioonide puhangu, mille need esile kutsuvad. Nii saab nende tormikeset vaigistada. Seda tehes hakkame taaslooma konteksti ja perspektiivi: see oli siis ja nii on praegu. Siis peame edasi liikuma, kasutades kujuteldavaid tööriistu ja tehnikaid, mis kannustavad meie päästikuid saama meie õpetajateks. Selliselt toimides räägivad päästikud meile sellest, mis meid endiselt traumeerib ja pakuvad välja nooled, mis osutavad vabaduse suunas.

PÄÄSTIKUTE TALTSUTAMISE protsess koosneb viiest etapist.

Saa teadlikuks sellest, et päästik sind mõjutab. Esiteks pead sa teadma, mis toimub, tundma oma pekslevat südant ja külmi käsi, märkama, et vaatad ringi, kontrollid tänavat ohtude suhtes või kaugened keset vestlust, mis vaid hetk varem oli paeluvalt huvitav. Enne, kui saad midagi ette võtta, pead teadma, et päästik mõjutab sind.

Vahel saame asjale kiiresti pihta. Paljud naised saavad kohe aru, et nende peopesi higistama ajav hilisõhtune hirm avatud kohtade ja tühjade tänavate ees on seotud varasema vägistamise või hirmuga.

Vahel on aga päästikust teadlikuks saamine raskem. Emilyl võttis aega mitu päeva nägemaks, et süütu raamatulaenamine päästis valla ammuse kaotuse ja ilmajäämise tunde. Mõnedel meist on elus nii kõrge erutuvuse tase, et vaevu märkame seda päästikut, mis tõstab ainult veidi meie erutusseisundit. Moira vajas nädalaid ja mõningaid sõbralikke küsimusi selleks, et näha lüli, mis ühendas avatud kohtades tekkivat hirmu, tööl esinevaid raskusi ja karme sõnu tema autoavariist tuleneva abitu haavatavusega.

Teised, nagu näiteks Angie, suudavad ennast oma traumast lahus hoida, nähes välja ja ka tundes ennast üsna „normaalsena“. Ometi on siis, kui vajutatakse päästikut, nende kehad kohutavalt kontrolli alt väljas ja mõtted korratud. Hirm matab nad enda alla ja neil pole aimugi, miks.

Lapsena uskus Angie, et tema „kollane nahk“ on „eksitus“. Tema ema hülgas ta imikuna Hiinas ja kui ta oli kuuekuune, lapsendasid ta valge nahavärviga inimesed USA keskläänest. „Juba sellest ajast alates, kui olin väike laps, tundsin end totaalselt eraldatuna, et kõik on valesti. Olin nagu troopiline lill Arktikas.“ Siiski tegi ta kõik, mida suutis, et tõrjuda „tohutusuurt kurbust“ ja eitada oma erinevust. Kui teised lapsed kutsusid teda „pilusilmaks“ või „kiliks“, tundus, nagu räägiksid nad kellegi teisega. „Ma ei tundnud, et ma oleksin olnud selline.“

Kui Angie läks kolledžisse, siis tema ennast kaitsev illusioon purunes. Aasia tudengirühmadelt saadud kutsetel süütult ja korrektselt „Aasia päritolu isikuna“ klassifitseerituna tõugati ta sügavale maetud, kuid tugevasse valusse, mille põhjustas hülgamine bioloogiliste vanemate poolt. Hiljem samal semestril, lugedes Aasia päritolu ameeriklaste raamatutes diskrimineerimisest, tundis ta rinnus põletavat valu.

Päästikud võivad olla veelgi dramaatilisemad ja tervele mõistusele veelgi vähem mõistetavad. Neil võib olla Mandžuuria kandidaadi automaatne loomus. Nii juhtus ka mitte kuigi ammu Toddiga. Ta kadus ette hoiatamata. Tema tüdruksõber oli kindel, et mees viis täide oma päev varem tehtud ähvarduse ennast ära tappa. Tegelikult nii peaaegu juhtuski, sest ta neelas selle töö lõpuleviimiseks alla peotäie valuvaigisteid pärast seda, kui oli ostnud piisavas koguses heroiini, nõela ja süstla.

Kui Todd päev hiljem minu kabinetti tuli, rääkis ta mulle pika loo, millist frustratsiooni tekitas temas elu agulis. Ta pidi süüdimõistetud kurjategijana tegema musta tööd ja teda tülitasid võmmid, kes kohtlesid teda nagu kõntsa. Todd tundis häbi kuritegude pärast, mille ta oli sooritanud ja oli häiritud, et need asjad ei muutu kunagi. Ometi ei selgitanud ükski neist asjadest, miks ta äkki suitsiidseks muutus. Ta oli elanud neis rasketes, frustreerivates ja alandavates oludes juba aastaid ega olnud end kunagi varem tappa tahtnud. Mis oli muutunud? Mis oli nüüd teisiti?

Pikemalt loe raamatust "Traumast vabaks. Tee lootuse ja tervenemiseni".