Autor: Raimo Ülavere • 19. november 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas täiskasvanud, endaga hakkama saavad inimesed muutuvad töökoha uksest sisse astudes lasteks. Inimesteks, kes ütlevad: “Mina olen siin väikene mutrike, minust ei sõltu midagi”, “Las ülemus otsustab”, “See pole minu ametijuhendis kirjas” või ka: “Ma ei saa tööd teha, mul pole pastakat.” Ja nii edasi.

Võimeid ei kasutata. Veidi vabamas õhkkonnas võib sellele järgneda pidurdamatu kriitika nii juhi kui ka tööandja pihta. Ning siis mõõdetakse inimeste rahulolu ja pühendumist ning vaadatakse murelikult küsitluste numbreid. Selgub, et suur hulk inimesi on mõelnud lahkumisele ning panustab oma töösse heal juhul 50-60%se jõudlusega potentsiaalsest võimekusest.

Paljudel juhtudel pole küsimus sugugi inimeses ja tema võimekuses, vaid selles, et juht ei suuda, ei taha või ei oska inimesi usaldada. 

Usaldus juhi poolt peaks olema midagi, mis on a priori. Pigem peaks tegu olema n-ö usalduskrediidiga, ette antud usaldusega. Tõeline väljakutse seisneb selles, kuidas aidata inimestel jõuda sinna, kuhu nad enda peas pole oma unistustestki jõudnud. Ehk aidata neil ületada piire ena sees, suurendada enesekindlust. Et nad võiksid avastada: ma saan sellega hakkama!