16. aprill 2015
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Soolise palgalõhe küsimust lahendatakse valest otsast

Tiit Kruusalu (METI personaliabi OÜ juhatuse liige)
Foto: Meeli Küttim
Tööandja peas olevaid negatiivseid stereotüüpe naiste madalama tööviljakuse kohta on meie ühiskond ja needsamad võrdõiguslased ise usinalt tootnud, kirjutab METI personaliabi OÜ juhatuse liige Tiit Kruusalu.

Mitte alati, aga enamasti jääb haige lapsega koju just naine. Samuti nõuavad naised meestest usinamalt endale puhkust lapse koolivaheajal, täiendavat lapsepuhkust või vanemapuhkust. Tööandjale tekitab see aga täiendavaid kulutusi ja probleeme, sest töö vajab tegemist, tellimused täitmist, maksud tasumist ja palgad väljamaksmist. Keegi peab ju töölt eemalolija töö ka ära tegema.

Tööandja on seaduse järgi pandud osalema töötaja pereelus, mis ongi tekitanud stereotüüpse suhtumise naiste tööpanusesse. Palka makstakse ju töö tegemise eest ja kui naine teeb vähem tööd, siis ei ole palgalõhet, vaid sama töö eest makstakse võrdset palka.

Väidan, et tööandja peas olevaid negatiivseid stereotüüpe naiste madalama tööviljakuse kohta on meie ühiskond ja needsamad võrdõiguslased ise usinalt tootnud.

Stereotüüpsed hoiakud

Kõige levinum stereotüüp, mida võrdõiguslased kultiveerivad, on see, et tööandja peab leppima asjaoluga, et naine tegeleb töö tegemise arvelt lastega.

Järgmine stereotüüp on lastevaenulik tööandja, kes pikas perspektiivis saeb oksa, kus ise istub, sest ei mõista, et lastest kasvavad ju tulevased töötajad.

Stereotüüpne on ka hoiak, et haiged lapsed on ainult ema, mitte isa omad. Seda loetelu võiks jätkata, aga esialgub piisab sellestki.

Pöörame nüüd tähelepanu väitele, et tööandja peab taluma naise tegelemist lastega töö tegemise arvelt. See väide iseenesest on demagoogiline vale! Tööandja peab sellist tegevust taluma TÖÖTAJA poolt, sõltumata sellest, kas töötaja on mees või naine. Kahtlen, kas leidub tööandjat, kes otsustab, kumb jääb haige lapsega koju - seda otsustavad ikka vanemad omavahel. Tööandja näeb ainult tagajärge, milleks on enamasti lapsega koju jääv naine.

Miks võrdõiguslased tekitavad kunstlikult probleemi, pannes oma retoorikas sõna „töötaja“ asemel teatud kohtades „naine“ ja tehes selle eest vastutvaks tööandja? Oleksin kahe käega võrdõiguslaste poolt, kui nad kunstlikult tekitatud probleemi asemel taoksid kõvemini trummi, mis nõuab naiste ja meeste võrdset panustamist laste kasvatamisse. Ühiskonna hoiakud peavad muutuma ja tahtmise korral on võimalik neid muuta. Kõige värskem näide ühiskonna hoiakute muutmisest on enamiku jaoks loomuvastane samasooliste kooselu, mida nüüd tolereeritakse, hea, et veel kohustuslikuks tehtud ei ole.

Miks ei saa siis muuta hoiakut, et haiged lapsed on ainult naise omad?

Ainult tahtmise küsimus tegelikult. Vaatame nüüd väidet, et lapsed on tulevased töötajad ja seetõttu tööandja peabki nendesse investeerima. Jah, mõni neist lastest ehk lähebki oma vanemate jälgedes sama tööandja juurde tööle. Aga tegelikult kasvavad neist töötegijad ja maksumaksjad kogu meie ühiskonnale. Siit lähtuvalt peab selle eest maksma kogu ühiskond ja ühiskonna osana teatud määral ka tööandja. Seadusega on paika pandud see piir, kuhumaani tööandja peab oma töötajate laste kasvatamises osalema.

Kuna väljakujunenud või kujundatud hoiakute tõttu näeb tööandja, et valdavalt just naised kasutavad lapsevanemale seadusega antud õigused koos kõigi lisadega ära ja mehed mitte, siis tekitab see õigustatult stereotüübi, et naised panustavad töösse vähem ja see arvestatakse mõnikord juba vaikimisi palga sisse. Murrame selle stereotüübi ja hakkame parem kujundama hoiakut, et laps on mõlema vanema oma. Hakkame igal tasandil sisendama, et õige mees jagab vanemapuhkust lapse emaga, võtab välja lapsepuhkuse päevad, nokitsedes kodus sel ajal remonti teha või lihtsalt perega koos kvaliteetaega viites, puhkuse planeerimisel arvestab pere vajadustega, kui laps haigeks jääb, siis on koos lapse emaga vaheldumisi hoolduslehel jne. Kui mehed ja naised on laste tõttu võrdselt tööst eemal, siis kaob kiiresti võimalus viidata naise väiksemale tööviljakusele ja sellest tingitud väiksemale palgale.

Riik omalt poolt saaks tahtmise korral luua motivatsioonimehhanismid, et tööandja kulul saadavaid vanemahüvesid kasutaksid mehed ja naised võrdselt. Olgu selleks kasvõi tuludeklaratsiooni täites arvesse võtmine, kas lapse mõlemad vanemad on ettenähtud hüvesid võrdselt kasutanud, premeerides seda teatud maksuvabastusega. See on ainult üks võimalus, aga halle ajurakke liigutades leiaks neid hoiakuid muutvaid motivatsioonimehhanisme veelgi.

Oponentidel on nüüd võimalus otsida põhjendusi, miks see kõik võimalik ei ole, viidates kõigepealt kasvõi sellele, et meil on palju üksikemasid (mitte üksikvanemaid) ja kõik lapsevanemad ei ole abielus jne. Aga jällegi- pereväärtuste devalveerumine on tagajärg, mitte põhjus ja selle muutmine on samuti hoiakute kujundamise küsimus.

Siit üleskutse: vaatame korraks peeglisse ja hakkame oma retoorikas tagajärgede põlistamise asemel tegelema põhjuste likvideerimisega! Pead tööle!

Autor: Tiit Kruusalu, METI personaliabi

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700