25. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Formaalselt määratakse ametirollide kokkupuutepunktid ja põimumine asjaajamise protseduuriga. Välistele ehk formaalsetele suhetele lisanduvad inimese enda suhtumine ja hoiakud enesesse ja teistesse ning suhete toimesse. Alateadvusest kerkivad varjatud vajadused ja hirmud mõjutavad märkimisväärselt eesmärkide saavutamist. Suhtlemisviis kujundatakse sümpaatia, antipaatia, või neutraalse suhtumise alusel.

Töösuhetes tehtavad valikud muutuvad samamoodi tsükliliselt nagu organisatsiooni areng. Iisraeli psühhoterapeut Mosher on kirjeldanud suhtevalikute muutusi aastaaegade vaheldumisena. Aktiivsuse perioodi suhetes võib võrrelda kevadise tärkamisega, tagasitõmbumist suvise küpsemisega, hüljatuse ja mahajäetuse tunnet sügisese nukruse ja vaikset eemaletõmbumist talvise puhkeperioodiga.

Uute suhete otsing – kevad

Kevad saabub suhetesse siis, kui püütakse luua uusi ja arendada õhinal vanu kontakte. Vajatakse paljusid ja liitutakse paljudega. Tegutsetakse selle nimel, et olla vastuvõetav ning osutuda valituks, et olla nähtav. Otsitakse uusi ülesandeid, katsetatakse uusi rolle ja stiile. Paraneb suhtlemisoskus, ideid ja plaane jagatakse õhinal kaaslastega. Oluline on leida need, kelle hulka kuuluda ja kellega liituda. Meeskonnatöö ja sellest sündiv sünergia kuulutatakse parimaks toimimise viisiks. Tähtsad on ühised rituaalid ja koostegutsemine.

Eraldumine ja iseolemine – suvi

Nagu suves küpseb viljadeks vaid osa õisi, nii saab asja üksnes mõnest suhtest ja plaanidest. Kui inimene saab aru, et ta teistele kõlbab, siis hakkab tal vajadus kontaktide järele vähenema. Mõned tegevused ja rollid hüljatakse, teised arendatakse välja. Osa tööd tehakse ise ära, osa usaldatakse või loovutatakse teistele. Küllastatus suhetest ja suhtlemisest sunnib petma nende lootusi, kellele eelmises faasis on lähenetud. Nauditakse nii valikuvõimalusi kui ka võimalust jätta valimata. Suhete hulk väheneb, mõned kontaktid muutuvad sügavamaks. Tahetakse eristuda meeskonnast ja olla eriline. Eelistatakse töid, mis võimaldavad tegutseda üksi ja olla iseseisev.

Mäss hüljatuse vastu – sügis

Pikemaks ajaks end ise üksinduse kellatorni eraldanud isik avastab äkki, et teda ei vajatagi enam: talle näib, et ta on unustatud ja hüljatud. Keegi ei küsi talt nõu, keegi ei paku abi, koostööettepanekuid ei tehta ning arvamust ei vajata. Teated toimuvast ei jõua enam temani. Ta oleks nagu sügisese pimeduse ja kurbuse riiki sattunud. Ta võib koguni suhtlemist ja kontakte pelgama hakata. Ta ei tea, kuidas olla ja mida rääkida (kui näiteks mõne kolleegi sünnipäevale peab minema). Ta ei vestle kaaslastega just meeleldi, sest ta ei mäleta kuidas, ega tea millest võiks rääkida. Ta ei oska enam valida ega toimida nii, et osutuda valituks. Talle tundub, et teda võib-olla ei vajatagi. See teeb ta kurvaks, tigedaks ja morniks ning sunnib süüdistama teisi ning mässama kõigi ja kõige vastu. Ta ei saa tegelda endaga, sest otsib süüdlasi, kuid pole ka võimeline olema koos teistega, sest võitleb kujutletavate vaenlastega ja ründab igal võimalikul juhul.

Jumalate ja iseenda otsing – talv

Suhete vähesus suunab lõpuks endasse süüvima, leppima ja rahunema. Ka isolatsiooniga võib harjuda. Kõnelused iseendaga võivad viia leebumise, eelnevate rollide mõtestamise ja väärtuste teisenemiseni, aga ka kibestumise ja kättemaksuni. Paremal juhul saab kibeduse toorest mahlast andestuse lohutav vein, halvemal juhul purustatakse senised sidemed ning minnakse tülli iseendaga. Seda aega on nimetatud ka jumalate ja iseenda otsingu ajaks. Süüdistamise faasist väljunud inimene muutub teistele uuesti talutavaks. Ta on kogemusest (elu)tarkuse välja sõelunud ning võib pakkuda ootamatuid ja originaalseid lahendusi seal, kus edasiminek on võimatu tundunud. Tal on jälle ideid, mida jagada. Üksinduses võib idaneda valmisolek uut laadi suheteks ja kontaktideks. Talv suhetes näitab, kuivõrd suudetakse muutuda, kas ollakse valmis uuele ringile asuma – võimeline ühise eesmärgi nimel koostööd tegema ja midagi uut pakkuma.

Tööl võib inimene olla ühes, kodus teises ja sõprade hulgas koguni kolmandas suhete faasis. Mõni jääb ühte lõiku kauaks pidama ning kipub unustama, et suhtekorraldus mõttemaailmas on enese teha. Uut suhete aastaringi tingivad ja soodustavad uus keskkond (seltskond, firma), inimeste lisandumine töörühma, struktuurimuutused ja ümberpaigutused organisatsioonis.

Väljakujunenud suhted peegeldavad enamasti organisatsiooni elutsüklit. Organisatsiooniga samastuvate isikute suhted peegeldavad firma arengufaasi: loomise etapis edendatakse agaralt kontakte, kasvufaasis arendatakse oma töövaldkonda, küpsuse perioodil kujunevad välja intriigid ja võimuvõitlus ning langusfaasis tegeldakse iseenda ja jumalate otsinguga (kas tööl või väljaspool). Uuendajad või pioneerirolli ihaldavad isikud liiguvad takti võrra eespool.

Autsaideriks kujuneb see, kes ei suuda isiklikke ambitsioone organisatsiooni omadega kooskõlla viia ning kipub olema vastasfaasis või astuma vastu takti. Halvimal juhul võib organisatsioon ühte suhete etappi nii kauaks pidama jääda, et areneb välja firma toimimist häiriv hälve: skisofreeniline, üledramatiseeriv, paranoiline või depressiivne organisatsioonikultuur.

Suhetest pikemalt Äripäeva „Juhiabi käsiraamatus“.

Autor: Urve Vilk, Taimi Elenurm