20. detsember 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miks mind ei kutsuta intervjuule?

Töövestlusele saabub umbes 56aastane meesterahvas. Ta on elurõõmus, energiline, teotahteline, ent ometi peegeldub tema silmist teatav ebakindlus, kohati isegi meeleheide. Ta ei usu enam endasse ega võimalusse leida uut tööd. Miks küll? Sest ta on tööandjate hinnangul liiga vana.

Värbamiskonsultandina kohtun inimestega, kes aktiivselt uut töökohta otsivad, iga päev. Enamjaolt on nad optimistlikud, usuvad endasse ja oma võimetesse, kuid leidub ka palju pettunuid, kelle enesehinnang on selgelt kehv. Need on üldjuhul inimesed, kes on vanemad kui 55 aastat ning keda enam n-ö lauda ei kutsuta.

Mille põhjal ma seda väidan? Olen kuulanud ära lugematul arvul lugusid, kus inimene on kaotanud mingil põhjusel töö, näiteks majanduskriisi tõttu, ning terve viimase aasta tegelenud uue töö otsimisega. 

Enamasti on tal kõrgharidus ning töökogemus vastutaval ja prestiižsel ametikohal, kuid tulemust see ei too – teda lihtsalt ei kutsuta intervjuule, temaga ei võeta ühendust. Veelgi enam, tema CV tõstetakse ülikiirelt ja süvenemata kõrvale, sest leitakse, et ta on paraku liiga vana.

Praegusel ajal on ettevõtjate seas kohati hirmuäratavalt tugevasti levinud äärmiselt kummaline arusaam, et tööintervjuudele tuleks eelisjärjekorras kutsuda inimesi, kes on maksimaalselt 45aastased. Seda on selgesti enne otsinguprotsessiga alustamist ka välja öeldud.

Sageli lisandub kommentaar, et eks kõik sõltub inimesest endast, kuid olles korraldanud üsna palju värbamisprotsesse, tean, et tegelikkuses eelistatakse siiski noorepoolseid kandidaate.

Väita inimesega kohtumata ja temaga suhtlemata, et tal on vähene arvutisoskus või vanuse tõttu muul moel vananenud hoiakud-arusaamad, on selgelt absurdne ja ülekohtune.

Vanus ei vähenda eeliseid. Ometi on inimesed vanuses 45–55 aastat ja üle selle enamjaolt konkurentsivõimelised: neil on nii elu- kui ka töökogemust, nad on stabiilsed ning oskavad tööandjat väärtustada. Samuti on neil noortega võrreldes küpsem arusaam maailmas toimuvast.

Üha enam räägitakse elanikkonna vananemisest, kuid kas selliste hoiakute-stereotüüpide kujundamisega me ise niisugust protsessi kunstilikult mitte ei suurenda?

Lisaks kaotavad paljud ettevõtted sellise pinnapealse lähenemise tõttu suure osa potentsiaalseid töötajaid, kes paraku nõutud vanusevahemikku ei mahu. Kas pole mõtlemapanev?

Eelarvamuse tõrjumine algab võimaluse andmisest. Seega tasub veidi enam inimesse süveneda, anda talle võimalus end näidata. Hakatuseks piisab eelarvamusevabast telefonikõnestki. Nii tekiks mõlema poole jaoks võimalusi juurde.

Õnneks ei ole see suhtumine valdav kõigis ettevõtetes ja tööotsijad ei tohiks lootust kaotada. Leidub ääretult palju ka positiivseid eeskujusid, keda keskealistesse inimestesse eelarvamusega suhtuvatel ettevõtjatel oleks mõistlik järgida. 

Autor: Urve Vilk, Kairi Oja

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700