Südalinna südames toimetab ta just nagu omaette, ilma et temast õieti kuulda oleks. Kui aga on kauget külalist vaja kohaliku söögiga tutvustada, tuleb meelde küll: Mekk ehk moodne Eesti köögikunst.
Kui nad mõne aasta eest alustasid, oli Eesti köök veel suhteliselt restoranikauge ja sellele kogu kontseptsiooni ülesehitamine tundus mõnevõrra riskantsena.
Alles see oli, kui kohalikku kööki esindasid üldjuhul vaid sült ja seakoot, hernestega keel ja kartulisalat. Isegi räimel kulus palju aastaid ja hulganisti autoriteetide lobitööd, enne kui ta koduköögist restoranilauale jõudis. Nüüd, jah, on ta seal täiesti kodunenud, kohati kipub isegi laiutama.
Julged Eesti maitsed
Aga tagasi restorani juurde. Mekk sai piduliku õhtusöögi kohaks valitud eelkõige seetõttu, et seekord oli söögil-joogil vaat et olulisem roll kui seltskondlikul läbikäimisel. Minuga oli kaasas aukülaline, kellega oli mõeldamatu muljale kui tipptasemel Eesti köögiga restorani minna.
Mekk tuli ülesandega suurepäraselt toime: olid rahvuslikud tervitusjoogid-ampsud ja pea iga roa juurde saime kinnitada, et tegu on päris Eesti roa ja traditsioonilise valmistusviisiga. Ja mis kõige olulisem – toit oli maitsev ja menüü rikkalik.
Leidus traditsioonilisi kombinatsioone, nagu kitsejuust ja punapeet, sealiha ja oad, tallekarree ja köögiviljad, aga oli ka uuenduslikke kombinatsioone, nagu õrnsoolasiig hanemaksa ja lillkapsapüreega, soolapekk praetud kanamaksa ja sibulakeedisega ning suitsupart tikrimoosiga.
Julgelt kokku pandud küll, aga maitsed olid tasakaalus ja jäi mulje, et peakokk teab, mida teeb.
Segu traditsioonilisest, vanast ja uuest
Pearoogadest valisin mooritud vasikaliha läätsede ja suhkruhernestega. Enam-vähem samamoodi olid kokku pandud ka teised road: traditsiooniline (pikalt haudunud liha), vana (läätsed) ja uus (suhkruherned). Tore kombinatsioon oli, taasavastatud läätsedele ja pehmele potilihale andsid krõbedad suhkruherned parajalt värvi ja särtsu.
Teisel korral käisin kiirel lõunal ja tegin valiku lõunapakkumiste hulgast: praetud räimed, haugikotletid, vasikakotletid või hirvelihaga pajaroog. Otsustasin haugikotlettide kasuks, mis olid suurepärased, kalased ja õrnad ning pealegi kaunilt serveeritud. Prae juurde pakuti leiba ja saia, kohapeal küpsetatut ja värsket nagu parimates kohtades viimasel ajal kombeks.
Leib on justkui restorani visiitkaart, mõnel tagasihoidlik ja maitsekas, mõnel aga lopsakas ja uperpallitav. Eriti püüdlikus söögikohas meenutab see küpsetis pigem kooki kui leiba: pähklid ja rosinad, aprikoosid ja vürtsid, ploomid ja mandlid.
Meki visiitkaart oli eestlaslikult tagasihoidlik – ainult natuke seemneid – ja meeldis oma mõõdutundlikkuses mulle väga. Sobis prae kõrvale hammustada, aga pakkus mõnu ka koos natukese võiga.
Mekk
Aadress: Suur-Karja 17/19, Tallinn
Telefon: 680 6688
Avatud: E–L 12–23
PUNKTE KOKKU: 26
TOIT
10/9
TEENINDUS
10/10
INTERJÖÖR
10/7
PÕHIROOGADE HINNAD: 16–25 eurot
Autor: Heidi Vihma, Tiive Murdoja