30. november 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Restoranitest: Teo viimane tulemine

Pärast seda, kui Tigu oma Kadrioru keldrist lahkus, on ta palju ringi rännanud: esmalt seadis end sisse Sisalikust tühjaks jäänud urus, siis Haapsalu jahisadamas ja nüüd Tallinnas Aia tänaval hiljuti avatud restoranis Lusikas.

Niisiis on tekkinud erakorraline seisukord – kaks restorani paiknevad ühe katuse all. Juhuslik külastaja ei pruugi märgatagi, et ukse kõrvale peale Lusika logo ka Teo oma on, kuid viimase fänniklubi on asjaga kursis. “Kas täna austreid on?” hõigatakse juba ukselt.

Menüü kaantel ilutseb endiselt lusikas, sisu on aga suuresti Teo oma. Lusikat esindavad üksikud road, nagu veise-carpaccio, kitsejuust, maisikana ja veinis hautatud loomaliha. Teo pärusmaa on palju laiem: kõigepealt muidugi austrid, kui on nende päev, seejärel muud mereelukad, kalad, tuvi, küülik ja Charolais’ veis.

Tigu pühib Eestimaa tolmu jalgadelt

Tavapärases restoraniloos järgneks nüüd ülevaade sellest, mida ma sõin ja kuidas see maitses. Seekord aga jääb see osa tagaplaanile, sest tegemist polnud tavalise restoranis einestamisega, vaid mõneti kurvema sündmusega. Nimelt teeb Tigu Lusika ruumides jaanuarini oma viimast etteastet, seejärel pühib Eestimaa tolmu jalgelt ja lahkub. Õieti lahkub Eestist küll Teo looja ja perenaine, aga eks see tee sama välja.

Koos arvuka fänniklubiga jään minagi taga igatsema Teo loovust ja omanäolisust, lihtsaid ja lopsakaid mereanniroogasid, mille värskuses pole iial olnud põhjust kahelda, ja julgeid ettevõtmisi alates rustikaalsest harknäärmest kuni meeletute diskodeni. Veinidest, tippklassi veiselihast, tuvirinnast ja küülikumaksast rääkimata...

Kuigi veel pole tegemist kalli kadunukesega, kisub seekordne lugu järelehüüde poole, kus lahkunut (sedapuhku veel lahkujat) hea sõnaga meenutada.

Kui Tigu 2006. aastal uksed lahti tegi, oli ta vaid vinoteek, kus natuke süüa pakuti, kuid õige ruttu muutus ta tundliku veinivalikuga söögikohaks (Picpoul de Pinet on majavein siiani, seda on alust juba kultusveiniks nimetada). Restoranina kogus Tigu kuulsust kui esimene ja siiamaani ainus värsketele mereandidele orienteeritud koht Eestis.

Minu ainsad Eestimaal söödud vongolid, habemenoakarbid ja meremandlid on pärit just Teo menüüst.

Uute voolude looja

Tigu oli esimene, kes tuli välja tahvlimenüüga – olenevalt sellest, missugust toorainet õnnestus saada ja milline inspiratsioon kokal parajasti tuli, oli menüü pidevas muutumises. Ühtlasi oli Tigu esimene, kes tegi selge vahe sisse lõuna- ja õhtusöökidel ning nende vahepeal julges uksed kinni panna. Nüüdki on tegu vaid õhturestoraniga, mis avatakse alles kell viis.

Oma nõrgad küljed on siiski ka Teol ja osa restaurateur’e teda päris võrdseks tegijaks ei pea, aga fakt on see, et kuhu iganes Tigu on rännanud, on sõbrad talle järgnenud.

Oma esimese lahkumisõhtusöögi tegin juba ära, aga tõenäoselt ei jää see viimaseks: konjakiga flambeeritud kammkarbid, tšillised krevetid ja potitäis hautatud mereande esinesid taas oma tuntud headuses. Picpoul ja krõbe sai sinna juurde, magus kohvilonks lõpetuseks – elamus missugune!

Lusikas, muide, hiilgab tänu ühele Eesti paremale kohvibaarmenile imehea kohvi poolest, nii et juba ainuüksi sellepärast tasub sinna sisse astuda.

Tigu

Aadress: Aia 7, Tallinn

Telefon: 646 3030

Avatud: E–L 17–23

PUNKTE: 26

TOIT

10/10

TEENINDUS

10/9

INTERJÖÖR

10/7