29. september 2015
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mainori juhiabide kogemus: assistendi amet on karjääriredelil hüppelauaks

Mainori personalijuht Grete Adler (paremal) alustas viis aastat tagasi samas ettevõttes assistendina, tänaseks on assistendi tööülesanded üle võtnud Mariliis Õunapuu.
Foto: Terje Lepp
Mainor Grupi juhatuse assistent Mariliis Õunapuu tunnistab, et kunagi oli temagi kinni stereotüübis: „Arvasin, et sekretärid on inimesed, kes istuvad jalg üle põlve, värvivad samal ajal küüsi ja vastavad telefonile. Nüüd tõden, et see pole üldse mitte tõsi.“

Mainorit tuntakse ennekõike samanimelise kooli põhjal, ent gruppi kuulub tegelikult kokku 20 tütar- ja sidusettevõtet. Viimastel aastatel on eriti palju panustatud Mainor Ülemiste ASi, mis arendab Ülemiste Cityt. Ka ettevõtte juhtkonna kontor on ühes sealses hoones. Võõrale on City kui paras labürint, hooneid kerkib kui seeni pärast vihma ning grupi peakontori leidmisega on tükk tegu. Viimaks kohal, tervitavad mind Mainori nõukogu esimehe Ülo Pärnitsa igapäevased abilised – juhatuse assistent Mariliis Õunapuu ning personalijuht Grete Adler. Naised on ammused sõbrad ning käivad ühises võrkpallitrennis. Tundub, et ka karjääriredelil liigutakse ühes tuules.

Assistendist personalijuhiks

Adler alustas viie aasta eest Mainoris samuti assistendina. Ta meenutas, et oli esimest korda Üloga kohtudes väga närviline ning kartis, et ehk ei osutu valituks. Tal oli selleks hetkeks seljataga sekretäritöö kogemus väikeses puidufirmas. „Aga tuttavad ka ütlesid, et muidu jäädki väikesesse ettevõttesse, anna endast parim!“

Ta osutus valituks ning tööd oli rohkem kui küll. Toona polnud grupis ei personalijuhti ega ka tavalist sekretäri, kes telefonikõnedele vastaks. Nii pidi Adler olema kui hunt kriimsilm, kel üheksa ametit. Näiteks pidi ta koosolekud protokollima ja ürituste organiseerimisega tegelema. Paar aasta hiljem saigi temast juba ametlikult personalijuht. Kas assistenditöö laob selleks ametiks tugeva vundamendi? „Ma arvan, et see on väga ettevõtte-spetsiifiline. Ei pruugi midagi juurde anda, kuna aga olin kogu aeg protsesside juures, käisin kõigil koosolekutel ehk info käis läbi minu, siis personalivaldkonda üleminek oli lihtne.“

Tema enda varasemad kohustused võttis pärast personalitööle asumist suuresti üle Mariliis Õunapuu. Öeldakse, et elus juhuseid pole ning tema töölesaamises oli suur roll just Adleril. „Koolis õppisin üldse noorsootööd, siis aga töötasin Tallinna Sadamas klientiteenindajana. Ütleme nii, et töö hakkas end ammendama, tahtsin areneda. Mängime Gretega koos võrkpalli ja tema mulle töökohta soovitaski,“ rääkis Õunapuu. Ta käis Ülo Pärnitsa juures korduvalt vestlusel ja siis näidati talle rohelist tuld. „Täiesti teine valdkond, alguses oli päris hirmutav. Istusin oma kohal, võtsin mapid dokumentidega ette ja mõtlesin, et issand, millega olen end sidunud,“ sõnas Õunapuu ja muigas: „Arvasin, et sekretärid on inimesed, kes istuvad rahulikult jalg üle põlve ja vastavad ainult telefonile. Nüüd tõden, et see pole üldse mitte tõsi.“

Praeguseks on ta oma töös vilunud. Peamiselt tegeleb ta dokumendihalduse, koosolekute ettevalmistamise ja protokollimise ning ürituste korraldamisega. Kaks pead on kaks pead – näiteks firma jõulupeod ja muu taolise planeerivad nad alati koos. Tarkust ammutab Õunapuu ka koolitustelt, näiteks peagi läheb ta end täiendama seminarile „Kuidas muuta üritus sündmuseks“.

Ent koolitused pole ainuke väljund. Õunapuu meenutab esimest kohtumist Ülo Pärnitsaga. Tulevane ülemus uuris: „Kuidas suhtud õppimisse?“ Õunapuu kostis, et muidugi positiivselt. „Selge, siis lähed õppima,“ oli Pärnitsa konkreetne vastus.

Mõlemad õpivad ärikorraldust

Õunapuu õpib Mainoris kaugõppes ärikorraldust. Kuigi erakoolis on õpe üldiselt tasuline, siis oma töötajana on see talle tasuta. Ta jätkab juba Adleri sillutatud teed, kuna ka tema õpib ärikorraldust. „Ärikorraldus annab ka tööalaselt palju juurde. Pidin ju koosolekuid protokollima. Vahel ei saanud midagi aru, igasugused finantsterminid, kas ikka on tekst loogiline ja õiged tähekombinatsioonid,“ märkis Adler. „Kool avardas väga palju maailmapilti ja muutusin ka tööalaselt veel kindlamaks.“ Õunapuu muigas: „Noorsootöötaja ei tea ju finantsasjadest väga palju, pidin ikka ka vahel googeldama, mida mingi asi tähendab, aga koolist on palju kasu.“

Mainori ettevõtetes on kokku üle 300 töötaja, neist 21 grupi peakontori. Adler sõnas, et peamiselt tegeleb ta oma kontori inimestega, aga vahel aitab ka teistes allettevõtetes. Tundub suure väljakutsena, ent Adlergi mõtleb, et tulevikus end teisiti proovile panna. „Minu meelest on juhiabi üks mitmekülgsemaid ameteid üldse, saad kõigi valdkondade teadmisi. Personaliametis on mul veel palju ära teha, aga pikas perspektiivis on see valdkond siiski kitsas,“ arutles ta. Mida sooviksite teha? „Ilmselt ise mõnda ettevõtet juhtida, aga see on veel kauge tulevik.“

Õunapuu leiab, et võiks ettevõtte sees edasi liikuda. „Veel soovin praeguse koha peal olla, aga on ka tulevikuks sihte. Olen oma juhiga sellest ka rääkinud, ta ütles, et ahah, vaatame!“

Juhiabi on firma nurgakivi

Mis te üldistelt arvate, kas sekretäride ja juhiabide tööd ühiskonnas väärtustatakse, on stereotüübid kadumas? Mõlemad naised mõtlevad hetke ja ütlevad, et valearusaamu pole enam kuulda. „Kadunud on arvamus, et sekretär istub jalg üle põlve ja põhitööks vaid kohvikeetmine ja lillede kastmine,“ märkis Adler. Õunapuu lisas, et töötajad saavad oma ettevõtetes aru, et just juhiabi on inimene, kelle poole vajadusel pöörduda. „Kui keegi teine pole asjadega kursis, siis juhiabi on ikka.“

Ülo Pärnits: haridus on edu alus

Äripäeva üks asutajatest, Mainori nõukogu esimees Ülo Pärnits ütles, et juhina on ta Mariliis Õunapuu ning Grete Adleri tööga väga rahul. „Mariliis korraldab kõiki operatiivasju. Olemuselt lihtsad, aga need peab ära tegema. Näiteks just oli vaja ühele pangajuhile, kes meiega koostööd tegi, mälestusese saata. Mariliisil on kontaktid ja ta suudab kõik kiiresti organiseerida,“ märkis Pärnits.

„Grete on personalijuht, tema tegeleb töötajate sünnipäevade, kaadriarvestuse ning erinevate registritega. Ühesõnaga, et bürokraatiapool oleks korras.“

Ja teie utsitasite neid ka õppima minema? „Mõlemad õpivad, ma ei utsita ainult neid, vaid kõiki töötajaid,“ lausus Pärnits ja lisas, et inimesed nihkuvad oma algselt hariduselt muusse valdkonda ja siis tuleb end täiendada. „Näiteks Dvigatel-Energeetika juht oli TTÜs õppinud energeetikat, aga firmajuhina pidi harima end ka juhtimises. Mitte kaks päeva kursustel, vaid kolm aastat kõrgkoolis,“ näitlikustas Pärnits. „Ja Mainor Ülemiste juht õpib praegu samuti. Hindame haridust väga ja maksame töötajatele õppe kinni. Haridus on üks edu aluseid. Minu arusaama järgi tuleb ka pärast esmast kõrgharidust elu jooksul veel kaks-kolm kõrgharidust omandada. Elu ise muutub väga palju, peab sellega kaasa minema.“

Autor: Karoliina Vasli

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700