Autor: Siret Trull • 21. juuni 2019

Und peetakse sageli koomalaadseks seisundiks, kus muust maailmast ollakse ära lõigatud. Tegelikult on uni aga äärmiselt aktiivne protsess, mille ajal aju teeb tööd, selgitas Kudeviita. Normaalse une tagamiseks on aktiveeritud nii ärkvelolekut säilitav süsteem kui ka und esile kutsuv süsteem. Need on kaks protsessi, mis peavad olema tasakaalus.

Juba 1953. aastast, mil REM-une tsükkel avastati, teame, et magamise ajal toimub unetsüklis REM-une vaheldumine nonREM-unega ning moodustub unearhitektuur. Unearhitektuur inimese eluea lõikes väga palju muutub. Lapseeas on rohkem sügava une faase. Mida vanemaks saame, seda pindmisemaks ja fragmentaarsemaks uni muutub, selgitas Kudeviita. Kui räägime unehäiretest, peame arvestama ka sellega, mis vanuses inimene on ja ka seda, et nt menopausi eas ja rasedatel naistel toimuvad suured muutused unearhitektuuris.

Miks meil und vaja on?

Kudeviita selgitas, et 1/3 täiskasvanu elust on sisustatud unega. Uni on vajalik organismis täisväärtuslikuks funktsioneerimiseks. Kui inimene ei maga, tekivad keskendumisraskused, meeleolu kõikumised, vigade ja õnnetuste suurenemine, interpersonaalsete suhete probleemid.

Uni on vajalik metaboolse homöostaasi tagamiseks, ärkveloleku ajal tekkinud toksiinidest vabanemiseks. Nt uuringud näitavad, et beeta-amüloidi elimineerimine intensiivistub une ajal.

Unetus on levinud probleem

Unetust ehk insomniat kogeb elu jooksul 1/3 inimestest. Insomnia on sündroom, millele on iseloomulik ebarahuldava kvantiteedi ja/või kvaliteediga uni märkimisväärse perioodi vältel.

See on teine kõige sagedasem perearstile esitatud kaebus valusündroomi järgselt.

Äge või mööduv insomnia on tavaliselt seotud kohanemisega seotud probleemidega, krooniline insomnia seevastu raskemate somaatiliste või psühhiaatriliste häiretega.

Kudeviita tõdes, et lühiajalist unetust on ilmselt iga inimene mõningal määral kogenud. Küsimus on, millal unetus muutub krooniliseks ja hakkab omakorda tekitama psüühikahäireid. Kudeviita tõi välja, et  kroonilise insomnia patsientidel on 17 korda suurem tõenäosus kannatada patalogiseerunud ärevushäire all,

Ärevus ja unetus pole üks ja seesama

Tihti pannakse ärevus ja unehäire ühte patta, kuid tegelikult on mõlemal palju erinevaid põhjuseid ja ka alaliike.

Inimesel on unehäire siis, kui ta püsivalt tunneb, et ta ei ole piisavalt puhanud hommikul, hakkab tavapärase tegevuse käigus magama jääma – sellistes olukordades, kus ta ei saa seda endale lubada, nt töö juures, selgitas Kudeviita.

Ärevus on universaalne emotsioon – see on oluline osa organismi reaktsioonist stressile. Normaalne ärevus on situatsioonile kohane vaimne ja füüsiline pinge, mis tõstab sooritusvõimet ning on kohastumusliku tähendusega. Arst ei saa patsiendi ärevust ära võtta. Meil on vaja ärevust, et funktsioneerida adekvaatselt, reageerida ohule, selgitas psühhiaater.

Haiguslik ärevus e. ülemäärane emotsionaalne stress on kõrge intensiivsusega, kestev  psüühhilise ja füüsilise mobiliseerituse tase, mis alandab sooritusvõimet, tekitab ebameeldivaid tundmusi ning takistab tegelike eesmärkide saavutamist.

¼ inimesest on täidetud diagnostilised kriteeriumid ärevushäirete spektrist.

Ärevushäirete esinemissagedus on väga suur. Naistel esineb seda rohkem: eluaegne levimus naiste seas on 30,5%, meeste seas 19,2%.

Ärevushäirega inimeste ajudest on tehtud pilte. PET, fMRT, SPECT, EEG põhistel uuringutel on leitud patoloogilisi muutuseid frontaalkoores, temporaalsetes ja oksipitaalsetes alades, gyrus parahippocampalises, amygdalas.

“Kui vaatame erinevaid ärevushäireid, siis näeme ka ajus patoloogiat ja ammu enam ei soovitata inimesele lihtsalt, et ahh, ära muretse, lõpeta ära,” ütles Kudeviita. “Nendel inimestel on sisse tallatud rada oma ajus, mis on muutnud patoanatoomiliselt nende ajus toimuvaid protsesse.”

Ärevushäirel on mitmeid erinevaid vorme, kuid unehäiretega on enim seotud paanikahäire, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatiline stressihäire. Seejuures on aga ka kaasuvad unehäired erineva iseloomuga, selgitas Kudeviita. Näiteks generaliseerunud ärevushäirega patsient ärkab korduvalt, tal on raske uuesti magama jääda. Postraumaatilise stressihäirega patsient ärkab REM-unest tohutu hirmuunenäoga, kus ta taaskogeb traumaatilist sündmust.

Ärevatel inimestel võib olla ka paradoksaalne ärevus: kui ühel õhtul pole normaalselt magama jäädud, siis järgmisel hakatakse juba muretsema, kas uni tuleb, kuni tekib aktivatsioon ja sellest unehäire.

Raviga alustab perearst

Ärevushäirete ravi alustab üldjuhul perearst, see ei vaja eriarsti abi, selgitas Kudeviita. Kõige olulisem on psühhoedukatsioon: rääkimine, mis on ärevus, mis on uni. Selgitada, et paljud patsiendi uskumused ei ole tõesed. “Inimesed saavad sellest kergenduse ja patsient tasahilju paraneb,” ütles Kudeviita ja lisas, et osadele patsientidele siiski vajalik antidepressiivne ravi ja kombineeritud ravi.

Raviga tuleb alustada madalas doosis ja tiitrida seda soovitusliku päevadoosini 1-2 nädala tagant doosi tõstes 4-6 nädala jooksul. Ravi alustamisel tihti toimub kaasnevana ärevuse tõus.

Visiidid peaks toimuma esialgu iga 2 nädala järel esimesed 6 nädalat ja järgnevalt igakuiselt.

Psühhoteraapiat võiks olla iganädalaselt kokku 12-20 visiiti, seejärel kontrollvisiit 4 nädala möödudes ja hiljem korra 2-3 kuu tagant.

Antidepressantidest on  ärevus- ja unehäirete raviks selgelt on näidustatud tritsüklilised AD (nortüptiliin, klomipramiin, amitrüptiliin), SSRI-d (fluoksetiin, tsitalopraam, estsitalopraam, sertraliin, paroksetiin), SNRI-d (duloksetiin, venlafaksiin), kõige uuem multimodaalne AD (vortioksetiin).

Kokkuvõtteks rõhutas Kudeviita, et ärevuse ja unehäirete vahel on kahesuunaline seos. Patologiseerunud ärevus ja uni on nii eraldiseisvad kui ka komorbiidsed seisundid. Uinutite ja rahustite ordineerimine pikemaajaliselt on probleemi süvendav. Ärevuse- ja unehäirete ravi vajab arstilt  süsteemset lähenemist.

WHO andmetel esineb generaliseerunud ärevust Euroopas 5,5-12%; (Eestis 7,7% üldpopulatsioonist)

Perearsti poole pöörduvatel patsientidel on generaliseerunud ärevushäire sümptomeid 10,2% naistest ja 5,5% meestest

Paanikahäiret esineb maailmas keskmiselt 2,1% inimestest

68-93% ärevushäirega patsientidest kaasub teisi psüühikahäireid (nt depressioon, bipolaarne häire, söömishäire, alkoholi tarvitamise häire)

Ärevushäirega patsientide esimese astme sugulastel on kõrge generaliseerunud ärevushäire risk (kuni 50%)

Allikas: Virtuaalkliinik