Autor: Elina Kivinukk • 30. september 2020

Kuhu jäi mu kohvitass?

Kohv aurab tassis. Samal ajal keeb pliidil puder. Mulle on saabunud kolm e-kirja. Asun ühele neist kohe vastama. Oot, kuhu ma kohvi jätsin?

Psühholoog, spordipsühholoogia konsultant ja peaasi.ee koolitaja Elina Kivinukk

Rööprähklemine (multitasking) tähendab, et samal ajal tegeletakse mitme ülesandega. Sellega kaasneb sage ümberlülitumine ühelt ülesandelt teisele ning asjaolu, et mõttes ollakse seotud muu ülesandega kui see, mida parasjagu tehakse, ja see häirib.

Kuigi mitmed toimekad inimesed väidavad, et rööprähklemine neile sobib ja on tõhus, siis uuringutulemusi vaadates tundub, et ühes asjas ollakse üsna üksmeelsed: rööprähklemine võtab enamasti rohkem aega. Sage ühelt ülesandelt teisele lülitumine võib kulutada kuni 40% produktiivsest ajast. Uuele ülesandele keskendumine võtab kauem aega kui sama ülesande juurde tagasipöördumine. Isegi kui inimesel on võimalik valmistuda ümberlülitumiseks, ei suuda ta aju teha piisavalt kiireid otsuseid. Vähem aega läheb ümberlülitumiseks juhul, kui inimene tegeleb talle tuttavate ülesannetega. Nii väidavad mitmed uuringud.

Aju ülesannetesse süvenedes märkame kahte mõtteprotsessi. Üks neist on eesmärgi ümbertõstmine, kus ühes ülesandes on üks eesmärk (nt mõelda välja koolitusplaan), teises teine eesmärk (kindlaks ajaks slaidid valmis saada). Teine mõtteprotsess sisaldab reeglitega toimetulekut ja nende õigel ajal aktiveerimist. Nii on ühes ülesandes ühed reeglid (koolitusplaani väljatöötamisel võib olla hästi loov), teises teised (slaidide kirjutamisel ei tohi eksida). Mõlemad protsessid on kasulikud, kuid võivad tekitada pingeid, kui väline keskkond esitab oma nõudmisi (näiteks läheneb tähtaeg).

Kuigi rööprähklemine paneb ajule suured pinged, siis on sellel ka kasusid. Meeskonnatöö korral võimaldab rööprähklemisoskus tegelda mitme ülesandega korraga ning nii ei takistata teiste tööd. Kui ollakse ühe ülesandega kimpus, võib mõneks ajaks teise, lihtsama ülesande tegemine pakkuda kasulikku vaheldust. Ning on ilmselt vältimatu, et mida kõrgem juhtimistasand, seda möödapääsmatum on rööprähklemine.

Mida siis teha?

Rööprähklemist uurinud asjatundjad soovitavad kaht lähenemist: kas tegelda pigem oma mõtteprotsessiga või ümbritseva keskkonnaga. Mõtteprotsessi jälgimist saab kontrollida, uurides, kas inimese mõte on tema kehaga samas kohas? On ta päriselt kohal? Teiseks saab jälgida, kuidas reageeritakse teavitustele, näiteks olukorras, kui tuleb telefoniteavitus või midagi juhtus sotsiaalmeediaportaalis, mismoodi käitutakse? Kas on kohe vaja vaadata, mis toimus? Kuidas see mõjutab järgnevat mõtteprotsessi ja keskendumist?

Tõhususe mõttes võib proovida ka kimprähklemist (cluster tasking), et lugeda e-kirju näiteks 45 minutit hommikul, 30 minutit pärastlõunal ja seejärel õhtul. Ümbritsevat keskkonda saab kujundada, rääkides kaastöötajatega, kuidas tööd koos tehakse, milliseid reegleid järgitakse, kas on võimalik teha kokkuleppeid, mis aitavad ühises rütmis püsida. Näiteks võib kokku leppida, et töötajatel on individuaalne tööaeg pigem hommikul. Seda toetavad ka uuringud, väites, et rööprähklemine on keerulisem just pärastlõunal, kui aju on juba väsinud.

Kas rööprähklemine paneb mu väärtused proovile?

Huvitav on ennast kõrvalt jälgida ja tabada põhjuseid, miks keegi teeb mitut asja korraga. Mida sellega taotletakse? Kas soovitakse olla tõhusam? Miks ja kellele see vajalik on? Kuidas ma endast mõtlen, kui tegelen mitme asjaga korraga? Kas olen enda saavutuste ja tulemuslikkusega rahul või pigem kriibib kogu aeg vaikselt, et ma ei suuda piisavalt süveneda?

Vahel võib märgata, et soovitakse inimestele meeldida ja selleks, et vähem teistele ära öelda, kiputakse aega halvasti planeerima ning ülesanded kuhjuvad. Aga kui inimestega usalduslikult vesteldes tekib olukord, et samal ajal mõeldakse poolelijäänud e-kirja peale, siis tekib paratamatult kahtlus, kas ikka ollakse nii kasulik, kui loodetakse olla. Millised väärtused on päriselt tähtsad ja kuidas rööprähklemine aitab või takistab?

Praktilised näpunäited

Kui rööprähklemisest siiski ei pääse, tasub meeles pidada, et pigem rähelda hommikupoolikul ning pärastlõunal seda vältida, sest siis on aju juba niigi väsinud. Mediteerimine parandab tähelepanuvõimet, mis omakorda võimaldab ka aju võimekamalt kasutada. Rööprähklemist tasub harjutada lihtsamate ülesannete peal.

Lisaks võib teadlikult kujundada oma päevarütmi rahulikke momente. Teatud perioodil võib eelistada teadlikult aeglast elutempot, näiteks minna ühistranspordile kõndides, mittes joostes, valida poes meelega pikema järjekorra. Kasutada võib teadveloleku harjutusi (mindfulness), mille valik on veebis üsna lai ja mitmekesine. Samuti aitavad lõõgastumistehnikaid, juba kolmeminutilisest hingamisharjutusest päevas võib aidata, et tuua ajju rahulikumat rütmi. Kui tekib vaba moment, võiks esimesena vältida mõtet, kuidas seda kasulikult veeta ja võiks mõelda hoopis asjadele, mille eest ollakse tänulik.

Ja lõpuks on see alati inimese enda isiklik stiil ja valik. Nii kaua kuni inimese ajakasutus ja rööprähklemised ei kahjusta inimese hinnangut endast, võib vahel vabalt olla eluperioodis, kus rööprähklemine on vältimatu. Teisel eluperioodil on võimalik rütmi tasakaalustada, võttes teadlikult aega, et pühenduda, süveneda ning tunda rõõmu väikestest asjadest.

Väike kirjutamisülesanne, et end sügavuti analüüsida

• Olen avastanud, et rööprähklemine on minu jaoks kasulik, sest …

• Rööprähklemine häirib mind, kui …

• Kas rööprähklemine toetab või takistab mu väärtusi? Kuidas ma iseendast mõtlen, kui tegelen mitme asjaga korraga?

• Millise väikese muutuse saan juba praegu ette võtta, et teadlikumalt puhata?

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Liina LeitenSekretar.ee ärijuhtTel: 51 84 004
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700