Autor: Hanna Jõgi • 14. detsember 2020

Ärevus kui tõhusat tegutsemist pärssiv tunne

Kujutage ette, et teid ootab ees keeruline kohtumine või mõni tavapärasest suuremat pingutust nõudev tööülesanne – mõneti täiesti tavaline olukord. Aga miks see siis nii on, et vahel suudame ennast ise üles kütta, liialt muretsema panna ja seeläbi endale rohkem pinget tekitada, kui vaja oleks?

PersonaliDisain OÜ juht Hanna Jõgi

Just nende küsimuste üle olen palju ise mõtisklenud ja ka koos teistega arutlenud. Just praktilisest vajadusest sündis ka see artikkel.

Üks võimalik vastus, miks me endaga nii teeme, on ärevus ja oskamatus sellega toime tulla. Pikem viibimine ärevuse seisundis viib negatiivse stressini ja võimalik, et lõpuks ka läbipõlemiseni.

Ärevus ja võimekus

Ärevuse seisund on seotud väljakutsete ja oskuste-võimete tasakaaluga. Kui eelmises artiklis kirjutasime tuhina- ehk flow-seisundist, siis ka ärevus on Csikszentmihalyi sama käsitluse teine osa. Ärevus tekib siis, kui inimene tunneb, et tal puudub vajalik võimekus tema ees seisva väljakutse ületamiseks.

On võimalik, et objektiivselt hinnates väljakutse ületabki vajalikud oskused. Sellisel juhul on oluline leida ressursse – inimeste või teadmiste näol, kes oskaksid ja saaksid aidata olukorras häid otsuseid vastuseid võtta.

Samas võib endas kahtlemine kujuneda ka teatud mõttes nõiaringiks – ärevus tuleb meie ebakindlusest oma võimete suhtes ja kahtlemine oma võimetes omakorda tekitab ärevust juurde. Tuleks küsida, kas meie hinnang oma võimekusele on adekvaatne või kas endas kahtlemine tuleneb tegelikult hoopis ärevuse seisundist. Siinkohal võib olla kasu sellest, kui rääkida oma kahtlustest inimesega, keda usaldame.

Mida meie aju teeb, kui me oleme ärevuse seisundis?

Meie mõtlev organ hakkab ärevuse korral käituma paraku pisut ebaadekvaatselt. Tavaliselt me kas hindame ebaõnnestumise tõenäosust liiga suureks või ülehindame ebaõnnestumise ulatuse suurust. Samuti hakkame tavapärasest rohkem keskenduma negatiivsele infole, mis justkui kinnitab meie eelnevaid mõtteid.

Ilma ärevuseta mõtleb inimene keerukamates olukordades üldjuhul oma kavandatavad sammud põhjalikumalt läbi ja usaldab oma tugevusi. Ärevusega inimene aga kipub asju ületähtsustama – mõeldes näiteks läbi kõikvõimalikud stsenaariumid, mis võib halvasti minna ning kuidas ta ei ole pädev mingeid tegevusi tegema.

Lühiajalises plaanis on võimalik ärevust alla suruda ja nii selle tundega hakkama saada, kuid pikemas plaanis teeme endale olukorra tegelikult hoopis hullemaks.

Mida ärevusega peale hakata?

Ehk et mida siis ikkagi teha, kui ongi tekkinud ärevus ja see pärsib tööalaseid tegevusi ning mõjub negatiivselt enesetundele?

Meil kõigil on ärevusega toimetulemiseks oma väljakujunenud võtted. Inimesed usaldavad üldjuhul oma intuitsiooni selles, kuidas ärevusega toime tulla. Kes väldib probleemi, kes hakkab mikrojuhtima, kes tõmbub endasse, kes emotsioneerib ja nii edasi.

Paraku võib sisetunne pidevast ärevusest juba mõjutatud olla ja ei pruugi enam olla kõige parem nõuandja, sest sageli oleks õigem hoopis intuitsioonile vastupidiselt käituda.

See on justkui olukord, kus näiteks lennuhirmu tundev inimene instinktiivselt klammerdub käetugede (või kaasreisija) külge, samas kui tegelikult ärevust leevendaks hoopis keha lõdvestamine, sügav hingamine ning millegi meeldiva visualiseerimine.

Mõned mõtted, mis võivad aidata erinevates olukordades selle ebameeldiva tunde taltsutamisel

1. Eitamine vs. aktsepteerimine. Vahel me ei oska isegi enda tundeid ära tunda või siis proovime ebameeldivaid tundeid alla suruda (mis nõuab omakorda päris palju energiat). Tihti hakkame selle tulemusena (ala)teadlikult vältima olukordi, kus ärevust vallandavad päästikud esinevad.

Esimene võimalus ärevust kontrollida, on selle aktsepteerimine. See tähendab, et me tunnistame, et meie mõtted ja nendega seotud tunded on olemas ja õpime nendele nime andma. Juba see väike nõks võtab tundelt (mitte ainult ärevuselt, vaid ka teistelt mittekasulikelt tunnetelt) jõu ära.

Samuti tasub pöörata tähelepanu sellele, millisel hetkel ja sündmustega seoses see tekkis ning ka see, millisel hetkel ja mille tulemusena see vähenema hakkab. Teadlikkus ise õpetab meid ennast paremini tundma ja seeläbi oma emotsioone paremini juhtima.

2. Sundmõtted vs. mõtete kahtluse alla seadmine. Üldiselt võib endas kindlaks jäämist pidada tugevuseks. Mõte on automaatne ja loob reaalse kogemuse. Samas, kui meil on ärevus, siis tuleb arvestada, et aju suudab meile trikke mängida. On võimalik, et aju trikitab meid uskuma, et on oht, kuigi tegelikult reaalset ohtu (n-ö tiigrit) ei ole.

Seetõttu on oluline õppida oma ärevust tekitavaid mõtteid kahtluse alla seadma. See tähendab kriitiliselt ja (võimalikult) emotsioonivabalt hinnata oma mõtete vastavust reaalsusele ehk kontrollida, kas oht tegelikult ka olemas on. Sageli me lihtsalt kujutame seda ette või puhume selle tegelikust suuremaks.

Mõned küsimused, mida endalt küsida

- On see, mida ma mõtlen, tõsi/fakt?

- Kas on võimalik, et ma ülehindan olukorra või võimaliku tulemuse tähtsust?

- Kas teen ennatlikke järeldusi?

- Miks ma lasen sellel ennast nii tugevalt mõjutada?

- Mis on minu mõtteviisi juures võimalikud kasulikud ja kahulikud mõjud?

- Kas ma keskendun oma nõrkustele, selle asemel et keskenduda oma tugevustele?

- Kas ma nõuan endalt täiuslikkust või lihtsalt liiga palju?

- Kas ma keskendun ainult asjade tumedamale poolele?

- Kas ma tegelen tuleviku ennustamisega, selle asemel et vaadata, mis päriselt saab?

3. Vältimine vs. vastuastumine. Üks sagedasi ärevusega toimetuleku mehhanisme on ka olukorrast põgenemine või ärevust tekitavatesse olukordadesse sattumise vältimine.

Oma kogemusest võin öelda, et ettekujutus on sageli hullem kui reaalsus, mistõttu on üheks ärevusega võitlemise võimaluseks sellele „ohule“ lihtsalt vastu astuda. See eeldab alati enda ületamist ja oma mugavustsoonist väljaastumist.

Inimeste taluvuslävi väljaspool mugavustsooni elada on erinev. Mõne jaoks on enda panemine pidevalt uutesse ja stressirikkasse olukorda (millega sageli kaasneb ärevus) üsna loomulik. Teise jaoks on selline julguse kokkuvõtmine suuremat sorti eneseületus.

Ühte või teistpidi – mida rohkem harjume olema väljaspool oma mugavustsooni, seda laiemaks see muutub. Öeldakse, et kogu areng toimub väljaspool mugavustsooni ja selle piire tasub ikka ja jälle kombata. Enamasti on ju võimalus oma mugavustsooni tagasi pöörduda.

Sellest võib mõelda kui enda lihaste treenimisest – võimekus ärevuse vastu kasvab.

Ka siin on abiks mõned küsimused, mida endale esitada

- Kuidas ma saan hetkeolukorda kasutada, et areneda?

- Mida mina ise saan teha, et olukord muutuks minu jaoks positiivsemaks?

- Mida ma väldin, millega oleks tegelikult vaja tegeleda?

Allikas: PersonaliDisaini blogi

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700