Autor: Elis Vaiksaar • 16. juuni 2021

Aitäh, läbipõlemine!

Tavaliselt räägitakse läbipõlemisest kui täielikust tragöödiast. Olen nõus sellega, et see ei ole ühestki otsast meeldiv kogemus ning paremal juhul võiks maailm läbi ajada ilma selleta. Kuid siiski.. see on ja me ei saa läbipõlemist eirata. Küll aga võin sulle öelda, et oma läbipõlemise kirumise asemel, on mul põhjust öelda talle hoopis suur aitäh.

Sekretär.ee juht Elis Vaiksaar
Autor: Andres Laanem

Enne Äripäeva jõudmist töötasin mitmetes erinevates valdkondades. Alustasin müügitööst ning töötasin sel tandril erinevates ettevõtetes vahelduva eduga üsna mitmeid aastaid. Peab tõdema, et minu elu jooksis sel perioodil äärmusest äärmusesse ning oli ka perioode, mil mu põhiprioriteediks polnud töö käimine. Detailidesse laskumata võin öelda, et sellel kõigel olid omad kindlad põhjused, mis praeguseks on suuremas pildis minu kui inimese arengule pigem kasuks tulnud.

Depressioonist läbipõlemiseni

Selle loo kirjutamise ajal meenus mulle, et tegelikult on neid eredalt põlenud leeke olnud mu elus päris mitmeid. Üks esimesi oli pärast pikemat kodus möödunud aega, mil olin oma depressioonipallist vaikselt välja tulema hakanud. Olin sattunud tööle ühte teiseringipoodi, mis oma olematute töötingimustega vajutas mind praktiliselt hetkega maa alla. Minu eesmärk ei ole rääkida sellest kohast halvasti, vaid ausalt. Kujuta ette kümne tunnist tööpäeva 40 kraadises poes, kus tolmupilv hõljub stabiilselt su pea kohal ning katuseaknast paitab päike teravalt su peakest. Kirsiks tordile puudus ruumis täielikult ventilatsioon.

Päevad olid pikad ning kuna tegemist oli minu esimese täistööajaga töökohaga, siis ühel hetkel pidin endale ausalt tunnistama, kas tervis ja närvid või töö. Täiesti ausaks jäädes ja ilma mingi kahetsuseta võin öelda, et selle otsuse tegemine ei võtnud kaua aega ning katseaja lõpus olin sealt läinud.

Kuigi tööturul oli saanud minust taas vaba lind, polnud mul sel korral mõtteski koju jääda. Otsisin uusi võimalusi, kuidas vähekegi poole kohaga tööl käia kuni hetkeni, mil minu teed ristusid sellise tööampse pakkuva keskkonnaga nagu GoWorkABit. Olin leidnud justkui uue hingamise, sest laual oli järsku nii palju erinevaid tööpakkumisi täiesti seinast seina valdkondadest. Mis mul muud üle jäi kui peapidi sisse hüpata.

Kui alguses katsetasin erinevaid valdkondasid, siis mingitel hetkedel avastasin, et olin jäänud pikemalt ühe ettevõtte vahet jooksma. Kõige enam meeldis mulle töötada trükikojas ning teha järeltöötlust (voltimine, kleepimine, lõikamine jms). Kuna ma ei ole kunagi kõrge enesehinnanguga hiilanud, oli trükikojas töötamine suurepärane viis näidata iseendale, et ma olen võimeline midagi hästi tegema ning kui palju tegelikult päeva jooksul teen. Pean tõdema, et sel hetkel hakkasin justkui uuesti üles ärkama päris pikalt kestnud halvast unenäost ning avastama enda näo tagant ettevõtliku ja tubli inimest.

Kuidas? Iga tööpäev trükikojas algas virna materjaliga, mis oli vaja päeva jooksul ära teha. Õhtul ilutses laua teises küljes suur virn valmisproduktidega, mis minu motivatsiooni silmnähtavalt tõstis ja andis mulle mõista, et olen päriselt palju enamat kui seni arvanud olin. Mu töötahe kasvas nii suureks, et mingil hetkel töötasin non-stop ning puhkamine hakkas üha enam tunduma täiesti teisejärgulisena. Kuni ühe päevani..

Ka orav rattal võib kukkuda..

Ma ei lubanud endale tihti vabu päevi. Ühel päeval osustasin seda siiski teha ning läksin juuksurisse. Tema tooli istudes tabas mind täiesti müstiline olek – pea oli hetkega vati sisse mähitud ning ma ei saanud järsku enam mitte midagi aru. Mäletan, et haarasin oma telefoni ning hetkega lülitasin suurel määral inimesi oma elust välja. Ärge minust nüüd valesti aru saage.. mul oli see tegelikult juba pikemat aega mõttes, sest mõne inimese aeg saab meie eludes varem või hiljem paratamatult otsa. Mul puudus varem lihtsalt vajalik jõud ja julgus selle tegemiseks.

Elu inimestest puhastatud, oli aeg minna oma lähisuhete ja töö kallale. Nagu arvata võid, siis läks nendega täpselt samamoodi ning ma endiselt ei andnud endale aru, mis tegelikult parasjagu juhtumas oli.

See seisund kestis täpselt nii kaua kuni mõned tunnid hiljem koju jõudes diivanile istusin ning telefoni kätte võtsin. Lõpuks sain aru, et olin uskumatult paljul oma elust minna lasknud. Tundsin end halvasti, aga mõistsin, et selleks pidi olema mingi väga kindel põhjus ja võtsin endale umbes nädala mõtlemisaega.

Uus karjäär, uus hingamine

Selle nädala jooksul mõistsin, et täpselt nii pidigi minema. Need inimesed ei „kummita“ mind enam. Julgesin välja astuda suhtest, mis ammu juba ei mulle ega partnerile midagi ei pakkunud. Astusin välja tööst, mis mind enam õnnelikuks ei teinud.

Aeg oli küps uuteks väljakutseteks.. Kuna mul kindlat sihti silme ees ei olnud, otsustasin olla avatud kõigile pakkumistele. Nii sattusingi tööle ajakirjandusse. Kuigi leidsin oma kutsumuse, mis loodetavasti saadab mind pikki aastaid, ei saa öelda, et läbipõlemisest kuidagi pääsenud oleksin. Praeguseks võin tunnistada, et eelmise aasta jooksul tuli seda eredalt põlemist ikka mitmeid kordi ette, aga mitte enam vati sees ja kõigest loobudes. Seda pigem tuleviku arvelt ja küllaltki mõistuse piires.

Aga milleks siis tänulikkus kui õppetunnist ei õpi?

Võin olla üsna kindel, et ilma „vatitundeta“, paljust loobumiseta ja julguseta enda eest välja astuda, poleks ma täna siin. Mõned aastad hiljem olen jõudnud lõpuks kohta, kus end hästi tunnen ning mu töö pakub mulle iga päev põnevaid väljakutseid. Mul on lõpuks aega puhata, märgata kõiki neid ja kõike seda, mis mu ümber on. Lisaks on tasakaal era- ja tööelu vahel paigas rohkem kui kunagi varem. Lihtsalt tuleb mõista, millal on õige aeg sülearvuti kinni panna ja pühendada end kõigele sellele, mis mu silmad vabal ajal särama panevad, sest ainult nii suudad oma tööd täiel rinnal tööajal nautida.

On vähe hommikuid, mil tunnen, et täna pole see päev. Aga on ohtralt neid hommikuid ja õhtuid, mis algavad ja lõppevad naeratusega enda sees ühte ja sama tõdemust korrates: „Täna oli hea päev!“

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700