Autor: Meeli Miidla-Vanatalu • 27. juuli 2021

Viiruse leviku tingimustes saab ilmselt igaüks aru, et kodust töötamine on hea viis vähendada ja vältida kontakte. Samuti on see möödapääsmatu, kui ollakse osutunud lähikontaktseks või ärgatakse hommikul kerge nohuga. Küsimus on aga selles, kas meil kõigil ikka on kodus olemas töötamiseks vajalik töökoht. Kas lepime olukorraga, et ei ole, ja teeme tööd diivanil, tugitoolis, söögilaua ääres, sobiva kõrgusega kummuti peal vms kohas? Kui kodus on ka teised pereliikmed, kes teevad kaugtööd, osalevad distantstundides, mängivad omapäi, sest lasteaed on parasjagu kinni, siis kõigi jaoks kontorinurki ikka ei jagu. Tööd tehakse seal, kus parasjagu saab või kus sel hetkel kõige mugavam on. Sest see on ju ikkagi meie kodu!

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 ja töölepingu seaduse § 28 panevad esmavastutuse konkreetse töö tegemiseks sobiva töökeskkonna loomise eest aga tööandjale. Seejuures on töötajal kohustus osaleda ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Aga koju ei pea ma ju võõraid inimesi, isegi mitte kolleege ega tööandja esindajat lubama? Paratamatult tekib küsimus, kuidas siis kõiki neid nõudeid kodus töötades täita ning kes ja kas üldse saab kontrollida nende täitmist. Vaieldamatult tuleb kaugtööd tehes ja kodus töötades hoolitseda oma tervise säilimise eest. Kõige paremini saab aga enda heaolu ja tervise säilimise eest hoolt kanda igaüks ise, mitte keegi teine minu asemel.

Kaugtöö teemadel on juba vaieldud, kuid peamiselt töösuhetega seonduvalt. Teoreetiliselt võib aastate pärast tekkida vaidlusi ka teemal, mida tööandja jättis tegemata, kui suunas töötajad viiruseaastal koju kaugtööle, ning kas tööandja on sellest tulenevalt kohustatud kandma hiljem töötajal avaldunud tervisekahjudega seotud kulud. Mõistlikum oleks selliseid vaidlusi ennetada ja juba praegu tegutseda selle nimel, et jääksime ka kaugtööd tehes terveks ega peaks hiljem kahjude hüvitamise nõudeid esitama hakkama.

Bürootöötaja praktiline abimees - Juhiabi teabevara

Loe lähemalt SIIT!

Kõige halvem, mis tänastes oludes juhtuda saab, on mõtteviis, et kui tööandja ei ole midagi öelnud, siis ma ei küsi ka, sest äkki siis ei saagi kaugtööd enam teha. Ning tööandja poolt omakorda mõtteviis, et ma ei tee midagi, sest see on töötaja kodu ja ta nagunii ei lase mind sinna ja ta ei ole ka midagi küsinud. Teisisõnu: pigistame silmad kinni ja unustame töökeskkonna ja ka töösuhete teemad ära. Ja ärkame alles siis, kui vaidlus majas, näiteks töötaja nõuab ületundide või kontoritarvete hüvitamist või jätab ühel päeval lihtsalt töö tegemata, sest tal ei olnud võimalust.

Kõige alus on seega õigeaegne initsiatiiv ning töötaja ja tööandja omavaheline suhtlus – tegutsema peavad mõlemad töösuhte pooled. Tööandja esindajal, olgu töökeskkonnaspetsialistil, töötaja vahetul juhil, töökeskkonnavolinikul või ka niisama kolleegil on alati õigus küsida, kuidas sul kodusel kaugtööl läheb ja kuidas oled oma töökeskkonna korraldanud. Lisaks saab üheskoos, näiteks piltide, videote või küsimustikega ära hinnata kodus töötamisega kaasnevad ohud – teha kodukontori riskianalüüsi, kaardistada ohuolukorrad, vajaduse korral hinnata ka riske. Panna seejärel paika tegevuskava, juhendada kodukontoris tööd tegevat töötajat ning talle piltide või videote abil meelde tuletada, mida on kontoritöö puhul oluline jälgida (kehaasend, puhkepausid, suhtlus kolleegidega, vahelduse võimalus jne) ka oma kodus töötades.

Koos tuleb arutada selle üle, kuidas saaks töötajat paremini toetada, teda julgustada probleemidest rääkima ja pakkuda võimalikke lahendusi. Leida tuleb ka sobiv töökeskkonna sisekontrolli mehhanism just kaugtöö jaoks, näiteks perioodilised küsimustikud, mis analüüsivad kõigi kaugtöö tegijate hetkeolukorda. Kaugtöö toimimise aluseks on seega kokkulepped ja pidev suhtlus! Kaugtööd puudutavad suunavad ja abistavad materjalid koos Sotsiaalministeeriumi ja Tööinspektsiooni suunisetega on Tööelu portaalis, mis asub SIIN.