Autor: Mailiis Ploomann • 13. august 2021

Töises suhtes on töötaja ressurss, üks oivaline ja mitmetahuline ning võimalusterohke vara, mida tööandja väärtuse loomiseks saab osta ja enda heaks tööle panna. Viimastel aastatel on kasvanud tähelepanu jätkusuutliku majandamise arendamisele – aga loodusvarad ei ole ainus, millesse me kõik teadlikumalt suhtuma peaksime. Ka inimesed on taastuvenergia vaid juhul, kui laseme nende energiavarudel päriselt taastuda. Puhkamine, selle kõige laiemas tähenduses, peab olema loomulik töö osa, mille täitmist jälgivad juhid sama hoolikalt kui muude tööülesannete täitmist.

Füüsiliste ressurssidega oleme justkui loomupäraselt tähelepanelikumad. Kui telefoni aku või auto kütusepaak saab tühjaks, siis mõistame, et samaväärseks edasi kasutamiseks on meil vaja aku täis laadida ning paak tankida. On iseenesestmõistetav, et seda tuleb teha regulaarselt (mitte siis, kui mulle kui tarbijale pähe tuleb või mugav tundub, vaid siis, kui on vaja – ideaalis piisavalt palju enne seda, kui päriselt on juba väga vaja). Ja me teame, et sellel on hind. See maksab. Me oleme sellega arvestanud ja see ei taba meid üllatusena. Me ei ürita oma autot veenda sõitma veel 10 kilomeetrit, kui tal on paak tühi, või täitma paaki tasuta. See on absurdne mõte. Aga mingil põhjusel kohtab seda absurdi töösuhtes liiga tihti.

Euroopas on töölepinguga töötajatele seadusega puhkus ette nähtud, mujal maailmas on sellega märksa kehvemad lood, aga ma ei räägi üldse seadustest ega kohustustest, vaid sellest, kuidas päriselt puhkamisse suhtutakse. Ja kõik alljärgnev kehtib samaväärselt ka ettevõtjatele, keda ametlik töö- ja puhkeaja seadus ilmtingimata ei reguleeri. Mulle tundub, et väga laia pintsliga jaotusi joonistades võiks seda teha nii.

• Ameerikalik always-on-suhtumine, kus puhkamine on märk vähesest pühendumusest ja pigem taunitav tegevus. Motiveeritud töötaja hoiab tööasjadel silma peal isegi siis, kui ta on „kirjade järgi“ ehk ametlikult puhkusel. Samuti on ta suures piires 24/7 kättesaadav 365 päeva aastas. Ainus erinevus on see, et ametliku puhkuse ajal on hea rahulik tööd teha.

• „Pastakas kukub“ tüüpi lähenemine, kus esimesest puhkusepäevast kuni viimaseni on töötaja kadunud nagu musta auku. Puhkuse ajal tulgu või veeuputus – temal on lepingu järgi õigus sellel ajal tööd mitte teha.

Pärast puhkust tööle tagasi tulles ootab ees asendajate korraldatud jamade lahendamine või töölauale kuhjunud topelt töö, mis tõstab töökoormuse pärast puhkust vähemalt kahekordseks. See omakorda tekitab sisemise frustratsiooni, mida järgmise puhkuse ajal siis topelt vihaselt ärakadumisega välja elada. Las nad siis tunnevad, kui raske neil ilma minuta on!

• Ametlik puhkus kui hea lisaraha teenimise võimalus ehk „kuule, boss, kas kuidagi teisiti äkki saab ka?“. Sellisel juhul on paberite järgi kõik korras, inimene puhkab, aga praktikas teeb edasi kas oma tööd (ja saab tasu „kuidagi teistmoodi“) või asendab näiteks käsunduslepingu alusel kedagi teist.

• Puhkuseaktivist, kelle puhkus on esimesest minutist kuni viimaseni pilgeni tegevusi täis pikitud. Tal on nimekiri kõikidest tegevustest, mida ta peab selle aja jooksul tehtud saama ning ajaline plaan, mis igaks juhuks on ka varutegevustega kaetud (juhuks kui aega jääb üle). Kõige selle planeerimine võtab tal enne puhkust omajagu aega ja energiat ning kui puhkus lõppeb, siis kõlab lause, et „oeh – nüüd mul oleks puhkusest puhkust vaja“.

• Lõpetuseks kuldne klassika (kuhu ilmselt kuulub suurem osa töötajatest), kus valmisolek puhata on olemas ning tööandjalt ei ole ka selleks mingeid takistusi – aga kuidagi ikka läheb nii, et esimene veerand puhkusest kulub veel üles jäänud „sabade“ lahendamiseks ning viimane veerand vaikselt uuesti sisseelamiseks, sest keegi ei taha sellel esimesel tööl tagasi olemise päeval 5000 lugemata e-kirjaga postkastiga tõtt vaadata. Ja vahepeal pöördub keegi ikkagi mingi murega ja ikka lahendad ära. Nii käib see vilkumine töö ja puhkuse vahel, mis puhkuse lõppedes paneb küsima, et kuhu see aeg küll kadus.

Võiks ju öelda, et tööl käivad täiskasvanud inimesed, igaühe enda asi, kuidas ta oma aega planeerib – mis on kahtlemata väga õige. Nii ongi, aga kui inimene on samal ajal ka tööandja ressurss, siis on palju rohkem kasu sellest, kui see ressurss on 100% võimekusega sinu käsutuses – mitte fifty-sixty enam-vähem toimivana.

Inimestena on meie eripära (erinevalt näiteks mobiiltelefonist ja autost) see, et meil on väga erinevad energiavarud, mida me töö tegemiseks kasutame ning mida õigesti puhkamise abil taastama peame.

Loe edasi Personaliuudistest.