Autor: Urve Vilk • 13. aprill 2022

Helle Rebane: Need on minu inimesed

Veebruaris valiti hinnatuima tööandja brändikonkursi “Unistuste tööandja” võitjaks Eesti Töötukassa. Töötukassa juhiabi Helle Rebane hindab organisatsiooni suurimaks väärtuseks inimesi.
Helle Rebane. Foto: Meeli Küttim

Helle Rebane on Eesti Töötukassas juhiabi rolli täitnud organisatsiooni rajamisest alates –töötuskindlustussüsteem käivitus Eestis 2002. aastal, mil kehtestati töötuskindlustusmakse ja loodi Eesti Töötukassa. “Meil on siin veel teisigi, kes on 20 aastat tööl olnud, ehkki mitte palju,” ütleb Helle.

Ta on 20 aasta jooksul teinud organisatsioonis erinevaid asju ja just tänu pidevatele muudatustele pole tööelu kunagi igavaks muutunud. “Aga elu on mind viinud lõpuks ikkagi juhiabi-sekretäri töö juurde tagasi. Alustasin oma tööelu sellega ja tundub, et ka lõpetan, kuigi vahepeal olen palju muudki teinud,” ütleb ta.

Helle hindab eriti kõrgelt Töötukassas töötavaid inimesi. “Siin on mind kinni hoidnud just inimesed,” ütleb ta. “Meil on väga töökad ja pühendunud inimesed, kes annavad endast kõik ja rohkemgi veel. Ja seda kõike ka kriisiolukordades, mis meil viimased paar aastat on olnud. Keegi ei vaata kella, peaasi, et asjad saaks tehtud ja hästi tehtud,” rääkis ta.

Ei otsita süüdlasi, vaid lahendusi

Helle hindab oma kolleege väga. Mis tähendab, et isegi kui mõnikord on ehk tekkinud kuhugi mujale minemise või millegi muu tegemise mõte, pole ta raatsinud kolleegidest lahkuda. “Seltskond on siin väga hea ja just see hoiab mind siin kinni,” ütleb ta. Tema jaoks on väga tähtis see, et kolleegid toetatavad üksteist, seda ka rasketel aegadel. “Sest eks meil kõigil juhtub erinevaid asju elus. See, et sa tead, et sa võid kõiki usaldada, et sa võid alati abi küsida ja sa saad ka ise abi pakkuda, see on hästi oluline. Need on minu inimesed.”

Töötukassa tegevus põhineb usaldusel ja koostööl, millele lisandub uuenduslikkus. Need kolm väärtust on sõnastatud organisatsiooni väärtustena (see on kokku võetud akronüümiga UKU - usaldus, koostöö ja uuenduslikkus).

Helle kinnitab, et organisatsioonis valitseb tõesti usaldus ja koostöö, pluss nad saavad hakkama ka iga uue ülesandega, mis neile määratakse või mille nad ise võtavad.

Eriti meeldib Hellele, et tegeletakse probleemide lahendamise, mitte süüdlaste otsimisega. “See on hästi oluline. Sest vahel võib ju olla paljude halbade asjade kokku langevus ja ega süüdlase otsimine kuskile ei vii, tuleb leida lahendusi, see viib edasi.”

Elukutseline Hunt Kriimsilm

Kunagi, kui ta Töötukassas alustas, oli seal inimesi koos juhtkonnaga kokku 20 ringis ning Helle täitis juhiabi ning dokumendihalduse peaspetsialisti rolli. “Algul olime nii väikesed, et kõik pidid kõike tegema. Sai ka personalitööd tehtud. Kui avalikud suhted olid lapsekingades, sai ka seda asendusena tehtud. On igasuguseid üritusi organiseeritud. Tagalana pead aitama igasuguste dokumentidega, kui kellelgi on midagi vaja välja otsida jne. Ühesõnaga, juhiabi töö on, nagu ikka, Hunt Kriimsilma töö.”

Tänaseks on Töötukassas inimesi 918 ehk nööbile on õmmeldud pintsak külge, jätkab Helle, 2009. aastal said nad endale juurde tööturuameti tööülesanded ja palju on olnud reforme nagu näiteks töövõime reform, karjäärinõustamine on tulnud neile lisaks jne. Seoses sellega, et pidevalt on tulnud juurde uusi huvitavaid ülesandeid, võib öelda, et mõnes mõttes on tõusnud ka töö intensiivsus, näiteks toimub rohkem erinevaid kohtumisi.

Juhtkonna sekretärina ta protokollib, võtab vastu külalisi, valmistab ette juhatuse koosolekuid ja vahel ka protokollib neid. Lisaks toetab ta teatud määral dokumendihaldusega, näiteks kohtuasjadega, juhatuse pädevusse kuuluva kirjavahetusega jne.

Masinad veel tööd üle ei võta

Intervjuu tegemise ajalgi on tal ühe protokolli vormistamine poolel. “Kord kuus on osakonnajuhatajate teabepäev, mis kestab terve päeva ja alati ei jõua nii kiiresti protokolli ära teha igapäevatöö kõrvalt, et kõik oleks korrektne ja loetav,” nendib juhiabi, et ei usu, et tarkvara võiks sellised lihtsamad tööd niipea üle võtta. “Sellised masinad on tegelikult juba olemas küll, aga kuna inimesed räägivad mitte alati kõige selgemate lausetega - kõneleja mõte võib olla rääkides ära käinud juba mitmes eri kohas, enne kui ta alustatud lausega lõpuni jõuab, tuleb masina transkripteeritud tekst selline, mis ei kõlba otse protokolli panna,“ jagab ta kogemust. “Ei tea, kas masinad oskavad selle kunagi nii kenaks kirjutada, et oleks korralik ja loetav lause, mille saab protokolli panna, aga muidugi loodame, et masinad hakkavad rohkem aitama,” arutleb Helle, et ega keegi veel vast ette ei tea, kuidas töökorraldus võib tulevikus tänu tehnoloogia arengule ümber korraldatud saada.

Kirja panemine aitab meeles pidada

Juhiabi roll on alati olla tagalaks, kes aitab asju korras hoida. Aga samas on ajas Helle töös palju ka muutunud. “Ajad on muutunud. Kui varem oli kõik paberkandjal, siis nüüd on juhtidel endal mobiilsed kalendrid,” toob ta näiteks. Lisades, et kuigi ta haldab juhi kalendrit, on neil kokkulepe, et ta ei lisa sinna kohtumisi, ilma et asjad oleksid läbi räägitud.

Kõige rohkem kasutabki ta oma töös Outlook`i. Aga Helle sõnul püüab ta palju asju siiski ka niisama meeles pidada. “Vahel teen nii - ja nii jääb ka palju paremini meelde – et kirjutan asjad üles ja siis pole vaja enam hiljem seda vaadata, niigi on meeles.”

Ta ütleb, et on püüdnud endast alati parima anda ja elu on hoidnud teda ka selles mõttes, et tal on olnud alati väga head juhid. “Ülemustega on mul väga vedanud,” kinnitab Helle, et seda nii eelmistes, kui praeguses töökohas – Meelis Paavel on Töötukassa juht olnud selle algusest peale. Eelmisel aastal pärjati Helle ka kontori aasta kolleegi tiitliga.

Kui koroonaaeg on toonud tööellu juurde palju paindlikkust, seda ka Töötukassa nõustamiste puhul näiteks, mida varem tehti eelkõige silmast-silma kohtumistel, aga nüüd ka telefoni teel, siis Helle distantsilt töötamise võimalustest puudust ei tunne, talle meeldib olla inimeste hulgas. Ta tunnistab, et eriti peale abikaasa lahkumist tahab ta, et tema ümber oleksid inimesed.

Mis tal tööl silma särama paneb?

Helle ütleb, et talle meeldib inimestega suhelda. “Kui nad kontorisse tulevad. Vahel ka helistavad.”

Kui vahepeal oli kõnesid vähem, siis nüüd on neid jälle rohkem tulema hakanud, lisab ta, et ehkki Töötukassal on olemas infoliin, helistatakse vahel ka otse talle. “Alati ei pruugi ma kõigega kursis olla, sest minu igapäevatöö on midagi muud, mitte spetsiifiliselt teenustega seotud – meil on ligi 50 teenust ja infot palju, nii et kuna ma igapäevast praktikat ei pruugi piisavalt detailselt teada, suunan helistajad edasi sinna, kus on vajalik teadmine olemas,” kirjeldab ta igapäevarutiine.

Samas on ka kõige keerukam asi töös just inimestega suhtlemine ja tunnetus, kuidas erinevate inimestega toime tulla. Vahel on näiteks selliseid helistajaid, kes nõuavad juhiga jutule saamist, ilma et neil oleks selleks kindlat põhjust. “Püüan probleemi siiski ilma juhi abita lahendada, sest tegelikult saab need asjad ära lahendada madalamal tasemel reeglina.”

Mõni inimene on Helle kogemusel ka selline, kes tahab lihtsalt oma mure ära rääkida. “Tuleb siis ära kuulata, ega midagi teha ei ole. Ei tea ju, mis situatsioonis inimene on, elu ongi vahel keeruline.”

Probleeme ei tohi endasse koguda

Hooti tuleb sisse ka väga palju e-kirju, millele peab vastama. Eriti nüüd, kus Ukrainas on lahvatanud sõda ja meile jõuab palju põgenikke. Palju kirju on seotud ka töövõimereformiga. “Inimestel on probleemid ja olukord võib olla keeruline, aga eks meie inimesed selleks ongi, et aidata ja lahendusi leida, nad teevad head tööd,” kinnitab Helle.

Oma muredest kirjutatakse aeg-ajalt ikka ka otse juhile. “Paraku juhtidel on vaja juhtida jms, aga alati saab meile kirjutanud inimene oma vastuse. See ongi meie töö,” räägib Helle, et sel juhul on tema rolliks suunata kiri edasi õigesse osakonda. Nende kirjade puhul, mis on saadetud otse juhile, hoiab ta ekstra silma peal, et need vastamata ei jääks ja ka juht tahab enamasti sellega ka kursis olla, mis inimesele vastatud on.

Kuidas ta keeruliste klientide ja kõnedega hakkama saab? Helle on enda sõnul õppinud, kuidas käituda. “Peab rahulikuks jääma ja isegi kui inimene sind ei kuula, siis veidi katkise plaadina kordama, kuni lõpuks mõistetakse,” kirjeldab Helle. Lisades, et ajal, mil nad alles alustasid ja organisatsioon oli veel väike, nii palju raskeid kõnesid polnud, kui neid on täna. “Aga eks nüüd on see inimeste grupp ka laiem, kes meie poole pöörduvad. Algul rasked kõned küll häirisid, aga ma olen ennast kasvatanud ja püüdnud mitte endasse võtta seda, et mitte ise katki minna. Ja loomulikult, inimestel ongi väga raske, eriti praegusel ajal, on erinevaid probleeme ja erinevaid haigusi ning ka üldine stressitase on väga kõrge,” ütleb ta, et kui mõne häält tõstnud helistaja kõne järel tunneb ta end häirituna, läheb ta metsa, Kadriorgu jalutama või kunstinäitusele. “Pead siis iseenda tunnetega tegelema, ei saa ju teisi süüdistada oma hädades.”

Kultuurikogemus jagatakse kolleegidegagi

Helle käib kultuurihuvilisena näitustel palju. Neil jagatakse kontoris üsna aktiivselt saadud kogemusi ka omavahel - kes on kus käinud ja kuidas rahule jäänud. “Jagame infot ja oleme ka ühiskülastusi teinud. Kunstiajalugu on mind alati huvitanud. Ja olen ka ise ka erinevates käsitööringides lapsest peale käinud - küll heegeldamises, küll kudumises, küll õmblemises, küll nahkehistöös,” räägib ta, et see kõik huvitab teda.

Talle meeldib ka rabas ja metsas käia, mis aitab samuti lõõgastuda. “Olen metsainimene,” nendib Helle, et talle meeldib Käsmus, kus elab täditütar ja ka sõbranna juures Haapsalus. Looduses käib ta ka üksi ja koos lapselastega. “Nii suvel marjul, kui sügisel seenel, aga ka talvel, mil kõik on veidi teistmoodi.” Isegi vihmaga on tema sõnul looduses tore, sest siis lõhnab mets hoopis teistmoodi. Ka tööle ja tagasi kõnnib ta igapäevaselt jala - vahemaa on umbes poolteist kilomeetrit.

Neljakümneselt kõrgkooli

Helle on enne Töötukassat töötanud Kalurikolhooside vahelises Tootmistehnoloogilises Komplekteerimisettevõttes. “See oli põhimõtteliselt varustusorganisatsioon, mis varustas kalurikolhoose ja kus ma olin kaubatundja. Kui tuli Eesti Vabariik, algasid koondamised, paljud koondati ka meil, aga mina olin jälle nagu Hunt Kriimsilm - hommikul müüsin kohvikus saiakesi ja kohvi, siis tegin kaubatundja tööd ja hiljem veel personalitööd,” kirjeldab ta huvitav aega, mil sai iga päev mitmeid eri rolle täidetud. Lõpuks aga ettevõte siiski likvideeriti, sest ajad muutusid.

Peale seda on ta töötanud ka Liikluskindlustuse Fondi liikluskahjude komisjonis, kust teda kutsuti 20 aastat tagasi Töötukassasse. Helle sõnul on ta olnud hiline õppija. “Läksin neljakümneselt kõrgkooli - paljud inimesed said liiklusõnnetuse tagajärjel viga, see hakkas mind huvitama ja läksin seda õppima. Väga huvitav oli. 2000ndatel oli teine aeg, EV lapsepõlveaeg ja õppimine oli siis juba teise hingamisega,” kirjeldab ta saadud sotsiaaltöö tausta.

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Liina LeitenSekretar.ee ärijuhtTel: 51 84 004
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700