Autor: Kristi Sobak • 26. september 2023

Kristi Sobak uuris Brexiti järel e-residendiks hakanud naiselt, millisena näeb ta töötamise trende ja kas tekstiloome valdkonnas võib tehisintellekt peagi kogu töö üle võtta.

Räägi hakatuseks lühidalt, kuidas on üks Hispaanias elav britt Eestiga seotud?

Kolisin perega Hispaaniasse 14 aasta eest. Selleks, et teha edasi tööd Suurbritannia tööandja jaoks, pidin asutama Hispaanias oma ettevõtte. Ettevõtte asutamise ja käigushoidmise bürokraatia on Hispaanias aga erakordselt aeganõudev ja keeruline protseduur.

Viie aasta eest hakkasin vabakutseliseks ja see toimis mõnda aega kenasti. Ühel hetkel oli mul aga taas vaja eraldi ettevõtet, et teha koostööd ühe USA kliendiga. Ma kindlasti ei soovinud korrata Hispaanias ettevõtte asutamise piinu. Britina uurisin loomulikult, millised võimalused oleks mul selleks kodumaal. Äsja oli toimunud Brexiti rahvahääletus ja kõik tundus liiga ebakindel – õigupoolest on seda siiani. Soovisin olla oma ettevõttega Euroopas. Nii et Eesti e-residentsus tundus selleks parim lahendus.

USA kliendiga töötasin vaid paar kuud, aga Eesti e-resident olen siiani. Aitan ettevõtteid sisuloomes ja lugude jutustamises. E-residentsus on tegelikult minu tööalase huvi keskmes, sest tööelu tulevik on piirideta koostöö. Mul on päris mitu klienti ka Eestis, näiteks Xolo, nii et Eesti on igati loogiline koht minu äri koduks. Oleks siin soojem kliima, kaaluksin ka ise Eestisse kolimist. Õnneks saan tänu e-residentsusele nautida Hispaania soojakraade.

Sul on oma podcast "The Future is Freelance", kus arutled töö tuleviku üle. Oled ise elanud asukohast sõltumatut tööelu enam kui 20 aastat. Millisena sa töötamise tulevikku näed?

Ütleksin, et tulevik on piiride kadumine. Esmalt kaob iganenud arusaam, et töö peab olema seotud mingi kindla füüsilise kohaga. Ajal, mil töö ise muutub üha digitaalsemaks ja koostööd tehakse inimestega üle maailma, tundub kohustus istuda iga päev kuskil kontoris kummaline.

Sellised barjäärid hakkavad ükshaaval kaduma. Ehk siis esmalt kujuneb arusaam, et võid teha tööd ükskõik kus. Seejärel tuleb juba teadmine, et võid teha koostööd ja ajada äri ükskõik kellega maailmas. Juba on olemas selleks vajalikud süsteemid nagu Eesti e-residentsus. Koostöö tegemiseks on mitmesugused uued platvormid, mis võimaldavad töötada ühise projekti kallal nii, et selleks pole vaja korraga online'is olla.

Sellised tehnoloogiad kõrvaldavad järk-järgult takistused, nii et inimesed saaksid teha tööd endale sobival viisil ja ajal. Meil on üha rohkem vabadust valida, kuidas ja kellega me koostööd teeme. Samuti saame elada just seal, kus soovime.

Võimalus selliseks elustiiliks näib hetkel ikkagi üsna piiratud hulga inimeste privileeg.

Piirid järjest kaovad. Üha rohkem korporatsioone tunnistab endale, et kaugtöö võimalusel on palju plusse. Ühelt poolt tõstab see töötajate produktiivsust ja motivatsiooni. Teisalt on ettevõttel võimalik valida töötajaid geograafiliselt palju laiemalt alalt kui üks kindel linn või riik. Ma tõesti usun, et selline elustiil muutub võimalikuks üha rohkematele inimestele, sest tegemist on ka väärtuspakkumisega, mis tõstab tööandja atraktiivsust.

Jah, meil on tööandjaid, kes ütlevad, et kõik peavad tagasi kontorisse tulema, kuna meil on see kontor, mis kogub lihtsalt tolmu, ja selle ülalpidamine on väga kallis. Aga üks COVID-i kriisi positiivne pärand on inimestel tekkinud arusaam, milline osa nende tööst vajab päriselt teiste inimestega koos tegemist ja millist osa teevad nad efektiivsemalt omaette. Inimesed töötavad erinevalt. Mõni on palju produktiivsem, kui saab valida, kus ja millal ta tööd teeb. Eemal suurtest linnadest ja kontoritest. Tööd saab teha maalt või rannast. Või hoopis kolida elama vanemate pereliikmete juurde, kes ei saa enam üksi hakkama. Nüüd on väga paljud saanud sellist vabadust ka proovida ega soovi enam traditsioonilisse kontoriellu naasta.

Nii et praegu on kõik alles muutuste keerises. Üleminek võtab aega, peamiselt seeõttu, et ärikinnisvara lepingud on väga pikad. Aga järgmise 10 aasta jooksul tuleb ettevõtetel teha otsus, kas pikendada oma kontoripinna lepingut või rahastada selliseid koostöötamise võimalusi, mis sobivad töötajate elustiiliga paremini. See ei tähenda, et kõik hakkavad töötama kodukontorist või kuskil omaette nokitsema. Ka koos töötamiseks on väga palju mitmesuguseid paindlikke võimalusi, nii füüsilisi kui ka digitaalseid.

Palju tuuakse välja, et juhuslikest kohvimasina juures peetud jutuajamistest võivad saada alguse uued suured ideed. Kui inimesed enam niimoodi kokku ei satu, siis jäävad sellised vestlused ja mõttevälgatused ju olemata…

Jah, tihti räägitakse, et kontorite kaotamisega kaob ka spontaanne suhtlus ja sellega kaasnev side. Olen nõus, et digitaalses töökeskkonnas on seda keeruline asendada. Teatud osa suhtusest on kehakeel ja juhuslikud jutuajamised veebis tekivad harva. Kuid ka sellele otsitakse lahendust ja püütakse digitaalsesse töökeskkonda uusi võimalusi luua.

Näiteks ehitatakse metaversumit. Sinu kontor võib asuda nii-öelda ruumilises veebis, kus kohtuvad päris elu ja virtuaalne reaalsus – sellises kontoris võid sõna otseses mõttes kolleegiga kokku põrgata. Kuid on ka ebarealistlik arvata, et kõik hakkavad päevad läbi klappidega veebikontoris istuma, nii et pigem peaksime õppima teadlikumalt kokku saama ja koostööd tegema.

Ehk siis kõiki kontorite rendilepinguid ei tasu ikka üles öelda?

On olukordi, kus näost näkku kokkusaamine on tõesti oluline, aga seda saab planeerida ja seda ei pea tegema kogu aeg. Miks mitte korraldada ettevõtte töötajatele koosviibimine, kus on teadlikult loodud võimalused suhteid ehitada ja ühiselt töötada. Selliste võimaluste pakkumine võib osutuda igapäevase kontori ülalpidamisest soodsamaks ka juhul, kui meeskond tuleb kokku tuua üle terve maailma. Taolised üritused võivad inimesi tõeliselt innustada ja inspireerida.

Peame andma töötajatele ka head tööriistad veebikoostööks ja kindlustama, et neil on võimalik töötada just neile sobival viisil. Mõne jaoks, näiteks disaineril või turundajal, on tarvis häid visuaalseid tööriistu. Neil peab olema võimalus valida endale sobiv lahendus ja neid ei tohiks sundida tingimata näiteks Microsofti kasutama.

Ma ei arva, et kontorid peaksid täiesti ära kaduma. Tulevikus saab töö olema kombinatsioon kaugtööst ja kontoritööst. Füüsilised kohtumised hakkavad olema ikkagi tahtlikud ja planeeritud ning me hakkame kontoreid teistmoodi kasutama. Kui istud kontoris üksinda oma kuubikus, siis võiksid sama hästi olla hoopis kuskil toredas kohas. Sünergiat tekitab ikka aktiivne koostöö, kus kokku tulnud inimesed üksteist sütitavad. Sellega olen igati päri.

Sinule toob leiva lauale storytelling: aitad ettevõtetel selges keeles oma lugu rääkida, nii et sellest saavad aru investorid ja kliendid. Kas sa ei karda, et suure pauguga avalikuks läinud tehisintellekt ChatGPT võtab sul selle töö käest ära?

Ma ei usu, et ChatGPT-st saaks iial hea jutuvestja. Ta oskab hästi sõnu kokku seada, kuid tal ei saa olla päriselt oma arvamust. Ta ei oska luua midagi uut, mida maailmas pole seni olnud. Kindlasti on tehisintellektist kasu lihtsamate ülesannete automatiseerimisel. Olen seda kasutanud taustainfo kogumiseks ja selle abil sotsiaalmeedia jaoks pealkirju välja mõelnud, aga ma ei arva, et ChatGPT saaks näiteks väga hästi hakkama 4000-sõnalise juhtumiuuringu koostamisega. Mina jällegi pole väga osav sellisest uuringust Twitteri jaoks 20-sõnalise turundusliku kokkuvõtte kirjutamises. Siin on ChatGPT suurepärane abiline.

Tunnistan, et tehisintellekt on pannud mind oma karjäärile isikliku nähtavuse poole pealt mõtlema küll. Olen üsna introvertne ja mulle meeldib klaviatuuri taga peidus olla. Arvan, et see hakkab nüüd muutuma. Inimesed peavad oma seisukohti näitama ja isiklikke brände ehitama. Tuleb näidata, kes sa oled ja mille eest seisad. Maailmas toimub väga palju, kohaliku kogukonna otsustest suurte geopoliitiliste muutusteni välja. Nii et neis küsimustes seisukoha kujundamine ja selle välja ütlemine, üritustel käimine ja esinemine saab olema üks osa nähtavuse kasvatamisest.

Nii et ChatGPT on lihtsalt üks äge tööriist, mitte turundus- ja kirjainimeste töö äravõtja?

Jah, nii ma loodan. Ehkki kardan, et alustavate vabakutseliste jaoks võib olukord olla karmim. Mina alustasin omal ajal tootekirjelduste ja muu taolise madalapalgalise tööga, mis on üsna üldine ega nõua sügavamaid teadmisi. Selles valdkonnas võib ChatGPT osutuda tõsiseks konkurendiks. Paljud sellised ülesanded ilmselt automatiseeritakse, sest milleks palgata keegi, kes võib-olla räägib inglise keelt ka teise keelena, kui selle töö teeb märkimisväärselt kiiremini ja odavamalt ära tehisintellekt. Ehk siis sellised töövõimalused alustavale kirjutajale kaovad lihtsalt ära. Vabakutseliste maailma kaasatuse seisukohalt on see murettekitav. Eelkõige kaovad need võimalused arenevatel turgudel.

Aga usun, et neil, kel on juba töötav äri, isiklik tuntus ja kontaktide võrgustik, pole põhjust liigselt muretseda. Me ei tea veel ka kõiki võimalusi, mis ChatGPT-ga kaasnevad. Nii et tehisintellekti kallal norimise asemel olen püüdnud seda katsetada ja automatiseerimise kohta rohkem teada saada. Soovitan hoida avatud meelt, sest tehisintellekt on tulnud, et jääda. Isegi Elon ei keera enam kella tagasi.

Artikkel on ilmunud teemaveebis Personaliuudised.