Autor: Merit Luik, koolitaja ja karjääri-coach, Next Move OÜ • 26. september 2023

Paradoks on selles, et mida enam igatseme positiivsust ja tahame seda kultiveerida oma töökeskkonnas, seda enam on risk häbimärgistada iseennast ja teisi neil hetkedel, kui kogetav on midagi muud. Võime jõuda olukorrani, kus negatiivsete emotsioonide kogemine ja väljendamine on kuidagi kohatu, vale või märk ebapiisavast enesearengust. Toon näiteks ühe organisatsiooni, kus tehti kokkulepe, et kohvinurgas räägitakse vaid positiivsetest asjadest. Mul puudub teave, kas neil on ka mingi formaat negatiivsete asjade väljendamiseks. Ma väga loodan, et on.

Hinnangu emotsioonidele loome ise

Seda toksilist positiivsuse kultuuri toites on meil kahekordselt raske. Kõigepealt seetõttu, et negatiivseid emotsioone on niigi raske taluda, sest need on intensiivsed nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Teisalt seepärast, et märgistades negatiivsed emotsioonid lubamatuks ja häbiväärseks, näeme kurja vaeva, et neid varjata, ning kaldume eneses viga otsima, kui me ei suuda olla positiivsed. Kas oled mõelnud alljärgnevaid mõtteid iseenda või teiste emotsionaalseid reaktsioone märgates?

* Ma pean suutma oma tundeid kontrollida.

* Kui ma räägin teistele, mida tunnen, siis nad arvavad, et ma olen nõrk.

* Küpsed inimesed ei ole emotsioonidest nõnda kaasa haaratud.

Tegelikult ei ole emotsioonid positiivsed ega negatiivsed, hinnangu neile oleme ise loonud. Emotsioonid annavad märku sellest, et olukord, kuhu oleme sattunud, läheb meile korda ja on oluline. Seega on emotsioonid kui radarisüsteem, mis annab meile infot selle kohta, kuidas psüühika meie ümber toimuvat tõlgendab.

Pidevalt positiivne olla ei ole võimalik, sest meie aju teeb seda, mida ta on tegema mõeldud: märkab ohtu meie heaolule ja tervisele. Aju peab meie õnne asemel prioriteediks ellujäämist ning keskendub potentsiaalsetele ohtudele, isegi kui neid tegelikult pole. See radar töötab peatumata ja nõnda kogeme negatiivseid emotsioone sagedamini, kui soovime või oma peas normaalseks peame. Seega, sundides ennast või teisi olema pidevalt positiivne, töötame vastu inimeseks olemisele. See võtab meeletult energiat, mida võiksime kasutada hoopis millegi muu jaoks. See võib teha katki nii inimesed kui ka organisatsiooni ja nende parandamine on juba üsna kallis lõbu.

Mida nende emotsioonidega siis töökeskkonnas peale hakata?

*Aktsepteerime, et negatiivsed emotsioonid on loomulikud ja kuuluvad elu juurde ning loobume enese ja teiste piitsutamisest, kui neid kogeme. Lubame emotsioonidel olla ja ärme tõtta neid kohe esimese hooga alla suruma. See on igati loomulik, kui keerukusega silmitsi seistes kogeme ärevust ja hirmu, või kui keset suuri muutusi organisatsioonis leiname seda, mis on olnud, ja avaldame muutustele vastupanu.

*Märkame, kui meie negatiivsete emotsioonide radarisüsteem teavitab meid rahuldamata vajadustest ja väärtustest, millest on üle sõidetud. Teeme pausi, et heatahtlikult uurida, kas tegu on olukorraga, mis vajab päriselt sekkumist, või hoiatab meie aju meid ohu eest, ilma et see meid tegelikult ähvardaks. Emotsioonid ja nende mõju meie heaolule on päriselt tuntav, kuid lugu, mida need meile räägivad, on vahel ekslik. Seda teadmist kasutades saame vajaduse korral astuda samme parema tasakaalu saavutamiseks, olgu siis ennast või kolleegi rahustades või tehes kindlaid tegevusi olukorra muutmiseks.

*Kas sellel, mida teen, on mõte sees? Millist väärtust ja kellele sellega loon? Kellele loome väärtust üheskoos oma tiimi ja organisatsiooniga? Keerulisel ajal võib olla tuge sellest, kui peatume korraks, et märgata, miks me teeme seda, mida teeme. Kui teame nii inimese kui ka organisatsioonina, millist väärtust loome, siis tuleme läbi ka keerulistest aegadest, negatiivsetest emotsioonidest hoolimata.

*Loome võimaluse jagada oma tundeid ja mõtteid, olgu selleks siis individuaalne dilemmade ja emotsioonide lahkamine koos juhi, mentori, coach'i või superviisoriga või üheskoos kolleegidega arenduspäevadel ja tiimi-coaching'us. Mind puudutas ühe juhi praktika alustada iga nädala alguses tiimi koosolekult küsimusega selle kohta, kuidas neil parasjagu inimestena päriselt läheb.

Negatiivseid emotsioone ei ole mõistlik ignoreerida, aga neile ei ole mõtet ka liigselt tähelepanu pöörata. Igal emotsioonil on oma roll ja väärtus. Lubame nii iseendal kui ka oma kaaslastel olla tööl lihtsalt inimene ja olen kindel, et nii loome enam ruumi ehedale positiivsusele. Lõpuks oleme kõik ju ikkagi inimesed.

Artikkel on ilmunud teemaveebis Personaliuudised.