Autor: Maret Güldenkoh, Sisekaitseakadeemia Finantskolledž • 28. november 2023

Lähetus on Eesti Keele Instituudi sõnaveebi kohaselt „tööülesannete täitmine väljaspool lepingujärgset töötegemise kohta”. Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 21 kohaselt võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta ning töötajat ei või töölähetusse saata kauemaks kui kolmekümneks järjestikuseks kalendripäevaks. Pikemaks ajaks võib saata vaid siis, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud pikema tähtaja.

Kui tööandja soovib saata lähetusse alaealist töötajat, võib ta seda teha vaid siis, kui alaealise seaduslik esindaja on andnud selleks eelnevalt nõusoleku. Juhul kui töötaja kasvatab alla kolmeaastast last või puudega last või on rase, siis võib teda töölähetusse saata üksnes tema nõusolekul.

Töötaja ei saa üldjuhul keelduda töölähetusse minekust

Eespool toodust järeldub, et töötaja, kellele ei kehti erandid, ei saa keelduda töölähetusse minekust. Näiteks kui töölepingusse on märgitud töö tegemise kohaks Rakvere, siis võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks Põlvasse. Sellist lähetust nimetatakse siseriiklikuks lähetuseks. Sama kehtib ka tööülesannete täitmise kohta välisriigis. Kui töölepingu kohaselt on töö tegemise koht Paide, siis saab tööandja lähetada töötaja Helsingisse tööülesandeid täitma (näiteks osalema erialasel messil). Sellist lähetamist nimetatakse välislähetuseks. Kui aga töölepingusse on märgitud töötamise koht Helsingi ja töötaja täidab seal igapäevaselt oma tööülesandeid, siis ei ole tegemist lähetusega.

Hea tava kohaselt selgitab tööandja enne töölepingu sõlmimist töötajale, et tema ametikoht toob kaasa lähetuses käimise ning lähetused võivad olla nii siseriiklikud kui ka väljapoole Eestit.

Töötaja peab endale selgeks tegema, kas ta on valmis lähetuses viibima või mitte, st kas tema igapäevane kodune olukord võimaldab tal viibida kodunt eemal mitmeid päevi või nädalaid. Samuti peaks tööandja ja töötaja enne töölepingu allkirjastamist kokku leppima selle, mismoodi lähetus toimub ning kui tihti ja kuidas tasustatakse lähetusse sõitmist ja lähetusest tuleku aega.

Töötaja võib nõuda tööandjalt tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist. Juhul kui tööandja soovib tehtud kulud hüvitada töötasu arvelt, siis selline otsus on tühine. Samuti on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist ning küsida nende kulude jaoks ettemaksu. Tööandja on kohustatud sellisel juhul mõistliku aja jooksul enne töölähetuse algust hüvitama võimalikud tekkivad kulud. (TLS § 40 lg 1, 2 ja 4) Näiteks kui töötaja soovib enne lähetust transpordiga seotud kulude hüvitist, siis tööandja peab seda ka eelnevalt tegema. Kui ta seda ei tee, siis on töötajal õigus keelduda lähetusse minekust.

Välislähetuse päevaraha maksmine

Juhul kui töötaja saadetakse välislähetusse, peab tööandja maksma talle välislähetuse päevaraha. Välislähetuses päevaraha tasumise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord”. Vastavalt määrusele on töötajal õigus nõuda tööandjalt töölähetusega kaasnevate sõidu- ja majutuskulude ning tööülesande täitmisega kaasnevate muude mõistlike kulude (näiteks reisikindlustus, viisa vormistamine, pagasivedu jms) hüvitamist ning välislähetuses oldud aja eest päevaraha maksmist (§ 2 lg 1).

Kõik töölähetusega seotud kulud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel.

Töölähetusse töötaja saatmiseks peab olema tehtud tööandja otsus (näiteks korraldus või käskkiri). Töölähetuse kulude hüvitamine ja päevaraha maksmine peab olema kirjalikus otsuses selgelt väljendatud. Välislähetuse päevaraha alammäär on 22,37 eurot (§ 3) ja tulumaksuvaba ülemmäär 50 eurot (§ 7 lg 1 p 3) päevas. Päevaraha 50 eurot päevas on lubatud tasustada tulumaksuvabalt välislähetuse esimese viieteistkümne päeva jooksul ja mitte rohkem kui 15 päeva eest kalendrikuus. Kui välislähetus on pikem, siis iga järgneva päeva eest võib tasuda tulumaksuvabalt 32 eurot (§ 7 lg 1 p 3). Tulumaksuvaba lähetusraha piirmäärad on kehtestatud tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punktiga 1.

Päevaraha maksmise erisused

Alati ei ole kõik välislähetused päevarahaga maksustatud. Näiteks kui tööandja töökohaks on töölepingusse märgitud Valga ja töötaja lähetatakse tööülesandeid täitma Valka (Läti vabariik), siis töötajale välislähetuse päevaraha ei maksta, sest välisriigi lähetuskoht on Valga linna piirist lähemal kui 50 kilomeetrit. Vabariigi Valitsuse määruse § 4 lõige 1 sätestab selle, et töötajale makstakse teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest välislähetuse päevaraha vaid siis, kui lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töö tegemise koht.

Sageli on tekkinud küsimus, et millal algab välislähetus. Kas siis, kui hakatakse lähetusse minema või siis, kui ollakse jõudnud lähetatud punkti. Välislähetusse väljasõidu päeva eest makstakse vaid siis päevaraha, kui välisriiki suunduv sõiduk (lennuk, rong, buss) väljub hiljemalt kell 21.00 ja välislähetusest saabumise päeva eest makstakse päevaraha siis, kui sõiduk saabub pärast kella 03.00 (määruse § 4 lg 2). Kui näiteks töötaja saadetakse samal päeval, kui ta saabub ühelt välislähetuselt teise, siis makstakse talle päevaraha siiski vaid ühekordse määra ulatuses (määruse § 4 lg 3).

Alati ei saa töötaja välislähetuses oldud aja eest maksimaalset päevaraha, sest tööandja on talle taganud näiteks majutuse koos hommikusöögiga.

Tööandjal on õigus välislähetuse päevaraha määra vähendada kuni 70 protsenti, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine (määruse § 4 lg 4). Selle all mõeldakse päevas tavapäraselt kolme toidukorda.

Tööandja võib lähetusraha ka rohkem maksta, kuid enammakstu maksustatakse samaselt palgatuluga. Sama kehtib ka siis, kui töötajale makstakse siseriikliku lähetuse korral päevaraha. See on tööandjale palgakulu ja kuulub maksustamisele samaselt kokkulepitud töötasuga.

Sageli saadavad tööandjad töötaja vastavalt sõlmitud kokkuleppele lähetusse kauemaks kui kolmkümmend kalendripäeva. Sellisel juhul lepitakse kokku, et töötaja töötab kauem kui ühe kuu teises riigis ja töötajale kohaldatakse Eesti riigi õigust. Sellisel juhul peab tööandja töötajale enne ärasõitu teatama kindlasti järgmised andmed (TLS § 6 lg 8):

• riik, kus töötaja tööle asub;

• riigis töötamise aeg;

• töötasu maksmise vääring;

• riigis viibimisega seotud hüved;

• riigist tagasipöördumise tingimused.

Pärast lähetust tuleb töötajal koostada lähetusaruanne, millest selgub, kes, kus ja millal lähetuses käis ning päevaraha arvestus ja lähetuskulud, mida on vaja hüvitada. Kui lähetuskulud on eelnevalt tasutud, siis tuleb aruandesse lisada sellekohane märge. Lähetusaruandes peab olema kindlasti sõidu põhjendus ja soovituslikult pikem selgitus.

Kui on tegemist ettevõtjaga, kes end ise lähetusse saadab, siis ei ole vaja eelnevat lähetusotsust, aga lähetusest tulles tuleb kirjutada sisukas lähetusaruanne, millest selgub lähetuse vajadus.

Eespool toodust selgus, millistel tingimustel saab töötajat lähetusse saata ning ka see, et lähetus on üksnes tööülesannetega seotud tegevus. Välislähetusena ei tohi vormistada muid lähetusi, vaid ainult tööülesannetega seotuid. Näiteks kui on tegemist nn kombineeritud lähetusega: töötaja on välislähetusse saadetud kolmeks päevaks, aga ta naaseb alles kuue päeva pärast ning tööandja tasub ka ülejäänud kolme päeva majutuskulud, siis on lähetust ületanud kulud juba töötajale tehtud erisoodustus, mis tuleb deklareerida TSD lisal ja millelt tuleb tööandjal tasuda nii tulu- kui ka sotsiaalmaks.

Artikkel on ilmunud teemaveebis Palgauudised.