Autor: Kathleen Pajumaa • 8. august 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

On inimesi, kes väidavad, et nad naudivad küll oma tööd, kuid mitte kontoris veedetud aega. Nad tunnevad end “üksikuna”, “erakuna kambas” ning veedavad enamus kohvipause samuti üksi, kui ülejäänud punt oma nädalavahetuse plaanidest vestleb ning kohvinurgas lakkamatult naeru lagistab. Kuigi südames sooviksid ka nemad olla osa ühest toredast kollektiivist, õigustavad nad iseenda eraklikkust tihtipeale teiste ebaküpsuse ning liigse sotsiaalse vajadusega - nemad on ju siiski siin, et teha tööd. Kuigi võib juhtuda, et oledki sattunud inimeste sekka, kellega sinu mõtteviis ei klapi ning kes elavad sinust tõesti täiesti teisel planeedil, on enamikel juhtudel asi siiski sinus.

Aga kust tulevad siis need tunded, et sa ei kuulu teiste hulka? Et sa oled erinev ning ei saa iseendaks jäädes teiste heakskiitu? 

Enamikke meist viib juhtlõng tagasi lapsepõlve, kus mingil põhjusel õppisime end hülgamise eest kaitsma läbi teatud inimeste ja situatsioonide vältimise. Vahel aga, kui vältida ei õnnestunud, tõmbasime me maski pähe ning teesklesime, et oleme paremad, targemad või hoopis erilisemad. Seda tehes tundsime end “tõrjumiskindlalt” – kes endast paremat ikka eemale tõukaks? Paratamatult on enamik meist võtnud maskid kaasa ka oma täiskasvanuikka, mis pärsib tugevalt kõiksugu suhteid, kus tunneme end vähegi ohustatuna.

Halvale läbisaamisele töökaaslastega viitavad järgmised küsimused: 

·      Kas ma tunnen kohmetust, kui suhtlen oma kolleegidega?

·      Kas ma kardan, et mu töökaaslased hindavad ja kritiseerivad mind, kui näitan oma tegelikku palet?

·      Kas ma tunnen sisimas, et olen rumalam ja vähem edukas kui teised mu ümber? 

Kuidas me iseennast tagasi hoiame

Vincent Van Gogh on öelnud ühe legendaarse lause : “Kui sa kuuled häälekest oma peas ütlemas: Sa ei oska maalida, siis täie kindlusega maali edasi ja see hääleke su peas kaob.“

Tihtipeale on seesama sisemine monoloog see, mis ei lase meil oma täit potentsiaali kunagi saavutada. Seesama sisemine hääl, mis ütleb sulle, et sa oled teistest üle või oled teistest palju halvem, aga igal juhul ei kuulu sa siia “tobedasse klanni”. See hääleke on esimene asi, millest vabanema peame ning Van Goghi sõnul saab seda teha ainult talle vastandudes. Ütleme, et su mõistus paneb sind uskuma, et sa ei sobitu iialgi oma kolleegidega. Väga hea, anna endast siis kõik, et talle vastupidist tõestada!

Pinguta, et teisi tundma õppida

Selleks tuleb sul leida võimalusi, et nullist alates oma töökaaslastega ühine keel leida. Jah, mõned su kolleegid on kindlasti hinnangulised ja vähem sõbralikud, aga enamus on tavaliselt toredad, edasipürgivad ja inspireerivad ning ootavad sind heal meelel endaga rääkima. Mida rohkem sa õpid teisi inimesi enda “igapäevaruumis” tundma, seda enam märkad sa sarnasusi, ühiseid hirme, unistusi ning nende inimlikkust ja tunned oma kuuluvust nende sekka. Täpselt samamoodi nagu sul on raske osta autot ilma proovisõitu tegemata, on sul võimatu hinnata inimesi ilma neid isiklikult tundmata.

Teades, et me veedame umbes 3200 päeva oma elust tööl, on meil vajalik anda endast kõik, et muuta see keskkond võimalikult turvaliseks, positiivseks ning sõbralikuks, et tunda end hästi, piisavana ning osana suurest tervikust, lõbusast kollektiivist või isegi sõpruskonnast terveks eluks.

Allikas: Motivaator.ee