13. oktoober 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ei midagi kohalikku, ei midagi hooajalist, võiks olla restorani Korsaar loosungiks. Aga musta turska, Patagoonia kihvkala, rai uimi, Kalifornia kalmaare, austreid – palun väga. Menüüs on nad küll kõik kirjas, tegelikkuses oli viiest pearoana pakutavast kalaroast võimalik tellida vaid kahte ja lisaks veel ühte, mida menüüs kirjas ei olnud. Menüü on kohe-kohe vahetumas, vabandas kelner. Kuigi endiselt on teenindajad piraadikostüümides ja kalad ujuvad nii akvaariumis kui ka ekraanidel, oli korsaaride saarel elu palju vaiksem kui avamisjärgsetel aastatel.

Külalisi ei oodata

Kui lõunatunnil Korsaari ukse taha jõudsin, oli ukse, täpsemalt ukse aset täitva punutise külge riputatud tabalukk. Nõrgema närviga külastaja oleks tagasi läinud või vähemalt Beer House'i poole pööranud – välisuks, fuajee ja garderoob on neil kahel söögikohal ühine.

Ka garderoobis polnud kedagi. Seisin nõutult ega osanud midagi teha. Viimaks üks Beer House'i ettekandja siiski halastas üksikule külastajale ning andis telefoni teel laeva trümmi ehk siis Korsaari teada, et ka neile on tulnud üks sööja. Kas just päeva esimene, aga vähemalt sellel hetkel ainus.

Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi SIIT.

Loe kõiki restoraniteste SIIT.

Autor: Heidi Vihma, Tiive Murdoja