Autor: Heidi Vihma • 15. detsember 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui Gloria kelder alles avati, oli see aastaid minu lemmikkohaks. Eriti meeldis mulle selle saladuslikkus: ainult asjatundjad oskasid või söandasid veinipoe tagasopi kitsukesest praost läbi pugeda, ja neistki vähesed taipasid kamina kõrval seisva laua varakult kinni panna. Justkui veiniparadiis, eriti kui väljas on pime ja külm.

Kuigi kelder on saanud uue peremehe, on miljöö sama õdus kui alati. Ja mis kõige olulisem – saladuslikkus pole kuhugi kadunud, ikkagi jääb mulje, justkui oleks tegemist vaid asjassepühendatute klubiga.

Ajaloohõnguline söögikoht

Kamin seekord ei põlenud, aga vaibad, kõverjalgsed tugitoolid ja lauad – kõik on alles. Endiselt katavad seinu veiniriiulid ja fotod meenutavad koha kuulsusrikast minevikku. Meie kiirelt muutuval restoranimaastikul on selline aastakümnete taha ulatuv ajalugu üpriski ebaharilik ja seetõttu eriti väärtuslik.

Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi siit.

Loe kõiki restoraniteste siit.