Autor: Heidi Vihma • 23. märts 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui Neikid 2011. aastal uksed lahti tegi, oli võõramaa köök ja söök veel au sees. Kokk toodi Katalooniast ja menüü oli algusest lõpuni vahemereline. Nüüd on vahemerelisusest jäänud vaid riismed ja selle asemel ruulivad kodused maitsed.

Peipsi sibulast tehtud supi sees on ravioolid, aga need on saanud kadakajuustu-küüslaugusisu. Fetajuustukreem sobib eelroaks, aga ainult koos peedi, õuna ja rabarberiketšupiga. Peedita ei saa läbi ka risoto, šokolaad on saanud maalähedaseks mullaks ja brüleekreemi täiendab leivapuru.

Trenditundlik söögikoht

Vahemereliste riismete hulka kuulub õnneks ka üks minu selle restorani lemmikuid – escalibada, grillitud paprika ja baklažaan koos grillitud kitsejuustuga, mis on menüüs olnud vist avamispäevast alates. Mitte et ma võõramaa kööki taga nutaks, aga köögiviljaroogade osas on hispaanlased-itaallased-prantslased kahtlemata andekamad kui meie.

Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi siit.

Loe kõiki restoraniteste siit.

3 pilti

Neikidi menüü on läbinud uuenduskuuri – kui 2011. aastal avades pakuti peamiselt Vahemere maade toite, siis praegu on vallutanud menüü Eesti maitsed ja toorained.

Foto: Julia-Maria Linna