Autor: Heidi Vihma • 18. mai 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui ma ükskord ühelt India päritolu kokal palusin rääkida India köögist, ta keeldus – India on nii suur, kirju ja eripalgeline maa, et ühe jutu sisse see kuidagi ei mahu. Et ta võib mulle Indiast rääkida küll, aga ainult sellest piirkonnast, kust ta ise pärit on.

Indiast tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva Eesti (ja mitte ainult Eesti, vaid ka muude Euroopa maade) restoraniköökides aga mahuvad ühe pliidi äärde ära lisaks Indiale veel ka Tai, Nepal, mõnikord ka Hiina – piisavast kaugusest vaadatuna on eksootika lihtsalt eksootika.

Eksootika mekk

Kuni rahvusköögi imiteerimine saab hakkama ilma liigse tärkliseleeme ja naatriumglutaminaadita, kuni restorani ei täida korduskasutatud kirbe õlilehk, läheb suurem osa sööjaid – mina nende hulgas – kulinaarse mänguga kaasa, autentsuse üle liigselt muretsemata. Palju siis meie hulgas Peeter Vähi, Tiina Jokineni ja Roy Strideri suguseid maailmarändureid ikka on, kellel suur osa maailmast oma silmaga nähtud ja oma suuga järele proovitud on.

Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi siit.

Loe kõiki restoraniteste siit.

3 pilti

Tagasihoidlikult ilus on Ginger nii sisekujunduse kui ka roogade poolest.

Foto: Julia-Maria Linna